Vello Vikerkaar: ei vürstlik, ei üldinimlik

Vello Vikerkaar Foto: SCANPIX

1.      «Ja millega te ka tegelete?» küsisin õhtusöögi ajal ühelt üle laua istuvalt mehelt. Selgus, et see oli vale küsimus. «Ma olen intellektuaal – vaimuinimene!» vastas ta dramaatilise ohkega, andes nii mõista, et ma pean olema täielik idioot, kui ei tea, kes ta on.

«Oh, vabandust,» tundsin kiusatust öelda, «ma arvasin, et te olete kõigest persevest.» Ent ruumi täitis Vikerkaare ema range aura ja ma pidasin paremaks selle ütlemata jätta. Küsisin hoopis: «See on siis teie ametinimetus?»

Siis haaras jutujärje enda kätte paar tooli kaugemal istuv mees ja sõnas, et ta teeb vaimuinimestest filme, aga Eesti telekanalid ei tundvat nende vastu mingit huvi. «Nad tahavad ainult Eurovisiooni,» ütles ta.

Lauda paigutamisel oli kindlapeale viga tehtud. Kuidas ma küll olin nende sekka sattunud?
Seejärel läks jutt selle peale, milline gümnaasium on kõige parem: kas inglise kolledž, 21. keskkool või reaalkool? (Ja keegi ei maininud Scarborough’ Woburni kolledžit...) Siis aga purunesid viimased tammid ning me mattusime lääne filosoofia suurkujude merre: Abélard, Adorno, Aquino Thomas, Aristoteles, Augustinus. Otsekui oleks keegi neid spikri pealt tähestiku järjekorras maha lugenud.

Aga juba ammu enne seda, kui jõudsime Wittgensteinini, tundsin äraütlemata suurt tungi tsiteerida ühe «Valge müra» tegelase sõnu ühise ego kohta: «Sa ütled, et ma olen geenius. Ma ütlen, et sina oled geenius, ja olgem siis koos geeniused.»

Ent ma ei riskinud hakata skandaali tegema ja tuletasin hoopis endamisi meelde «Loomaaia» ühe vaimuhiiglase Bluto sõnu: «Kahma jook. Õlu on tasuta.» See tähendas, et skandaali asemel jõin end hoopis täis.

2.

Töötasin möödunud nädalal sõprade ingliskeelsete kasutatud raamatute poes vanalinnas, nagu ma ikka teen, kui neil endal tekib tarvidus vändata pornofilmi või mõrvata mõni kuri Aafrika diktaator või mida iganes tänapäeva raamatumüüjad puhkepäevadel teevad.

Ma tundsin ennast kehvasti, sest iga sisseastuv külaline paistis olevat minust palju rohkem lugenud ning ma kaotasin pea kõikvõimalike häguste kirjelduste keskel, mille järgi ma oleksin pidanud neile raamatuid leidma – kuna ma töötasin raamatupoes, eeldasid nad enesestmõistetavalt, et olen kõik riiulitel lebavad raamatud läbi lugenud. (Mõtlesin omaette, kas metsavahtidelt päritakse sageli mõne konkreetse puu kohta nende valitsetaval alal.)

Paljud tundsid ka vajadust teha mulle teatavaks oma koduse raamatukogu suurus (ikka tuhandetes) ja olid vapustatud, kui said teada, et mu rännumehe raamatukogu koosneb vaid sadakonnast raamatust.

Mind ei päästnud intellektualismi käest isegi poes mängiv raadio: «... ei laula frivoolsetel teemadel,» sõnas saatejuht Leonard Coheni kohta ja lisas, et Cohen kirjutas «inimelu olemusest, meie lihalikust dualismist, kõrgema tasandi minast...». Oh, palun, kus mu oksekott on?

Siiski on üks asi, mida raamatupoes tehakse, kahtlemata lugemine ning lehekülgi sirvides sattusin tähelepaneku peale, mille Iivi Anna Masso tegi Toomas Hendrik Ilvesele raamatus «Omal häälel»: «Paradoksaalselt on siin probleemiks meie põhjamaisus – elitarismi võõrastamine on põhjamaine ilming, «vanades» Põhjamaades peljatakse elitaarsust veel rohkem kui Eestis.» Kui see peaks tõele vastama, mõtlesin, siis oli keegi küll jätnud sellest teada andmata nondele õhtusöögilaua taga istunud inimestele.

Natuke seda seedinud, kerkis pähe küsimus: kas äkki pole eestlased, kes küll muidu pole eriti tuntud kodeeritud keele poolest, võtnud lihtsalt kasutusele eufemismi  «visionäär». Ma olen pannud tähele, et praegu on kogu riigis kombeks ennast ikka visionääriks nimetada. Võib-olla on see kõigest vaimuinimese varjatud sünonüüm?

Tõsi, ma olen alati pidanud visionääriks mõnda Hasbro kangelast või siis identiteedikriisis miljonäri. Isegi Steve Jobs keeldus kangekaelselt end visionääriks nimetamast (tema eelistas «tehnoloogialiidri» nimetust).

Mul on miskipärast tunne, et tõelised visionäärid meie seas pole mitte need, kes ennast ise selleks nimetavad. (Kas ei peaks tõelisel visionääril jaguma julgust kasutada enda kohta sõna «oraakel»?) Ma olen kindel ka selles, et visionäärid pole need, kes postitavad Facebooki motiveerivaid tsitaate eneseabiraamatutest.

Tõelised visionäärid tekitavad pigem probleeme ja keerutavad võimsalt tolmu üles, nad on aktivistid, isepäised, unistajad, päris peast segased.
Niipea kui kuulen sõna «visionäär», tõmban puusalt mõõga. Ma tahan istuda laua taga visionääriga sama palju, kui ma tahan saada Jackie Lawsonilt elektroonilist õnnitluskaarti või sammuda paljajalu üle klaasikildude.

3.

Ma olen sageli imestanud, miks Euroopas ei peeta heaks tooniks olla tark, ilma et ennast niimoodi välja reklaamitaks. Võib-olla on minus liialt põhjaameeriklast, keda õpetatakse hällist peale teesklema, et klassivahesid ei ole olemas, isegi kui need peaksid otse näkku vahtima.

Ma olen ammust aega imetlenud vaimuinimesi, kes seda nimetust põlastavad. Näiteks Joan Didion. Ta on öelnud, et see sõna ei pane teda haarama revolvrit, aga ta ise kahtlemata ei olevat vaimuinimene, sest ei mõtle abstraktselt.

Kuid eelkõige paistab Didion mulle, külapoisile Scarberiast, inimesena, kellega ma võiksin koos õlut juua. Ta kirjutab essees «Pesapalli asjatundja»: «Polnud juhus, et need, kellega mulle meeldis keskkooli ajal lävida, tolknesid enamasti bensiinijaamades [...] ei olnud läinud Yale’i ega Swarthmore’i ega DePauw’sse, polnud seda isegi seda püüdnud. Neid oli võetud sõjaväkke, nad olid läbinud põhiõppe Fort Ordis. Nad olid teinud tüdrukutele lapsi ja siis nende tüdrukutega abiellunud, oma sõnul alustanud oma ülejäänud elu esimest ööd …»

Minu lemmikust Kanada vaimuinimene – kes kindlasti tõmbaks revolvri välja, kui teda nii nimetataks – on üks vähese haridusega puitmajade ehitaja. Michae­lile meeldib paate valmistada ja koguda vanu tööriistu, mida ta ka oma töös kasutab. Ta võib tundide kaupa kõnelda Damaskuse terase eelistest, trükiladumise iseärasustest või Platoni veendumusest, et raamatud on kõigest kehvake dialoogi aseaine – ning veenda sealjuures kuulajat, et parajasti jutuks oleval teemal on igati pistmist tema eluga.

Samuti meeldib mulle üks Tallinnas tegutsev diplomaat, kes söandab või suvatseb (ma ei ole kindel, kumb on õige) kinnitada oma heakskiitu ühe sõnaga: «Rad.»* (Võib-olla kasutab ta seda küll ainult mitteametlikus suhtlemises, sest Wikileaksis pole seda seni kohata olnud.)

Kui ma peaksin kirjamehena kunagi saavutama nii suure kuulsuse, et lugejaid hakkab palveränduritena minu maja juurde voorima, siis loodan, et olen selleks ajaks samamoodi erak nagu Cormac McCarthy, kes olevat kunagi niivõrd elust irdunud, et visanud kirjad auto pakiruumi, sealhulgas avamata autoritasutšekid, mis vedelesid pagasnikus seni, kuni saabus kohale McCarthy agent, kes need lõpuks rahaks tegi.

Või Pete Dexter või Willia­m Gay, need tänapäeva Hemingwayd, kelle sule all muutuvad rusikavõitlused täiesti elavaks, sest nad on neid mitmel korral ise algatanud.

Jah, tegelikult oleksin pidanud need teisel pool lauda istunud sisutud keigarid paika panema, oleksin pidanud püsti tõusma, pitsi vastu põrandat viskama ja valjul häälel kuulutama, et nad on solvanud minu thoreau’likke tundeid.

«Filosoof olemine,» oleksin pidanud kaikuvalt hüüdma, «tähendab mõne eluprobleemi lahendamist mitte ainult teoorias, vaid ka tegelikkuses. Suurte õpetlaste ja mõttetarkade saavutused on harilikult õukondlikku, mitte vürstlikku või üldinimlikku laadi. Nad lepivad üldiselt omaksvõetud elulaadiga nagu nende isad enne neid ega kujuta endast sugugi parema inimsoo alusepanijaid.»

Paraku ma seda ei teinud. Võib-olla käibki Eestis nagu Ameerikas võiduajamine selle nimel, kes on kõige kõvema häälega, kõige pühalikum, kõige enam pildil (nagu ütleb meile Gore Vidal). Kui sa arvad, et oled suur mõtleja, siis peadki ütlema, et oled. Võib-olla pole selles midagi puhtalt ameerikalikku? Võib-olla on see lihtsalt inimsoole omane? Kui nii, kurvastab see mind tõsiselt.

*) Slängisõna, lühendatud sõnast radical, tähendab umbes «super, suurepärane, hiilgav».

Vello Vikerkaare ingliskeelseid kolumne saab lugeda tema blogist!