:format(webp)/nginx/o/2022/09/15/14833188t1h4bdb.jpg)
Hiina presidendi Xi Jinpingi ja Venemaa presidendi Vladimir Putini eilne kohtumine ei tähendanud Hiina ühemõttelist toetust Venemaale. Sellegipoolest seab Hiina küsimus Ukraina sõja valguses palju raskeid küsimusi lääne, sh Eesti ette.
Xi ja Putin kohtusid eile Samarkandis Shanghai koostööorganisatsiooni kohtumise raames. Uudisteagentuuride teatel ütles Putin, et mõistab Hiina küsimusi ja muresid Ukraina sõja pärast. Järelikult on Hiina neid muresid Moskvale ka väljendanud ega usu ammu Vene valitsuse juttu «sõjalisest erioperatsioonist».
Hiina on alati väljendanud seisukohta, et riikide suveräänsus ja territoriaalne terviklikkus on puutumatu. Xi tegi enne eilset kohtumist ka visiidi Kasahstani, kus Venemaa mõju kardetakse, ja rõhutas sealgi riigi suveräänsuse tähtsust.
On ka selge, et Putin vajab Hiinat rohkem kui Xi Jinping Venemaad. Ehkki Hiina pearivaal on USA ja hiinlased näevad NATO abi Ukrainale negatiivselt, mõistavad nad, et isoleerides end lääne majanduses toetusega Venemaale, osutuvad nad kaotajaks. Lisaks võidakse Hiina sees hakata üha rohkem esitama Xi’le küsimusi, kas on ikka mõtet ennast kaotaja ehk Venemaaga enam siduda.
Samas on Xi alates oma presidendiks saamisest 2013. aastal kohtunud Putiniga 39 korda, ent USA presidendi Joe Bideniga veel mitte kordagi. Liiatigi on Hiina-Vene kaubandus kasvanud alates sõja puhkemisest Ukrainas. Eilegi teatasid Venemaa ja Hiina koostöö jätkumisest.
Need märgid viitavad sellele, et Hiinal on Ukraina sõja valguses unikaalne positsioon. Hiina edasine käitumine võib jätta jälje Ukraina sõja edasisse saatusse.
Kui pigistada silm kinni Hiina rikkumiste suhtes, loobuks lääs nendestsamadest väärtustest, mida ise rõhutab Ukrainas ja mille nimel ukrainlased üldse võitlevad.
Kui Hiina annaks Venemaale rohkem abi, pikeneks ka sõda Ukrainas ja seda rohkem kaotaks Ukraina inimelusid. Siin seisab lääne, sh Eesti diplomaatia ees hulk raskeid küsimusi.
On lääneriikide, sh mõistagi Ukraina huvides, et Vene-Hiina koostöö ei süveneks. Miljoni dollari küsimus on, kuidas jätta Hiina Ukraina suhtes vähemalt neutraalseks ja mitte panna Pekingit Moskvaga enam koostööd tegema.
Kas lääs peaks pigistama silma kinni Hiina inimõiguste rikkumiste suhtes Xinjiangis, Tiibetis, Hongkongis, aga ka mujal Hiinas? Kas lääs peaks Hiinat vähem provotseerima Taiwani küsimusega ja mitte lubama avada näiteks Taiwani esindusi oma riikides?
Muidugi mitte. Sest kui pigistada silm kinni Hiina rikkumiste suhtes, loobuks lääs nendestsamadest väärtustest, mida ise rõhutab Ukrainas ja mille nimel ukrainlased üldse võitlevad. Pole ka kindel, et Hiina puhul toimiks samasugune skeem mis umbes 50 aastat tagasi, kui vastukaaluks Nõukogude Liidule hakkas USA läbi käima puna-Hiinaga. Praegu maailmas ikkagi puhas jõudude tasakaalu poliitika ei toimi, selle kõrvale on astunud väärtuspõhine välispoliitika.
Lääs peab Hiinaga avameelselt rääkima kõigest, sh inimõiguste rikkumisest, kuid samal ajal näidates, et pigem tasub ära majanduslik partnerlus lääne kui Venemaaga. Et Hiina kaotaks, kui astuks Venemaa paati, ja võidaks, kui koostöö läänega jätkuks. Säärased ülesanded seisavad ka vastse Eesti Hiina suursaadiku Hannes Hanso ees.
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)