Praeguse kriisi põhjusena tuuakse esile Venemaa sõda Ukrainas, kuid Vene energiast loobumine on siiski üksnes kriisi päästik. Põhjused on palju sügavamal ning suur osa neist tuleneb varasematest energiapoliitilistest valikutest ja energiaturu ideologiseerimisest.
Süsinikuheitmetega kauplemise süsteem muutis fossiilkütuseid kasutavad elektrijaamad ebarentaabliks ning paljud neist on viimase kümne aasta jooksul oma tegevuse lõpetanud. Samal ajal ei ole taastuvenergia tootmisvõimsused piisavalt arenenud, nagu ka varustuskindlust tagavad salvestustehnoloogiad. Lõpuks ajas süsinikukvootidega spekuleerimine kvootide hinna mitmekordseks, mis kandus edasi ka elektrihinda.
Varasemad otsused tuumajaamade sulgemiseks ühes liigse sõltuvusega Kremli diktaatori gaasist ongi nüüd loonud olukorra, kus küsimus pole enam üksnes elektri hinnas, vaid ka selles, kas seda vajalikul hetkel jätkub. Viimase hoobi andis elektribörs, mille reeglid võimaldavad defitsiidi tingimustes hinna sajakordset tõusu.
Ühesõnaga, olukord on erakordne ja ka Euroopa Komisjoni lahendused sellele on erakordsed. Esimese ja olulisima meetmena nimetas Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen oma aastakõnes elektritarbimise üldist piiramist tiputarbimise tundidel. Selle järgi seatakse liikmesriikidele kohustuseks kokku hoida viis protsenti elektrit.
Kehtestada uusi administratiivseid meetmeid, et lahendada kriisi, mis on tekkinud vähemalt osalt varasemate meetmete tõttu, on peltsebuli välja ajamine peltsebuliga.
Tarbimise piiramist on lihtne nõuda, kuid see tooks Euroopa ettevõtetele ja elanikele kaasa väga suuri muutusi elukorralduses, näiteks tööaja nihutamist odavama energia ajale, mis tähendab, nagu von der Leyen ütles, et vanemad lähevad tööle, kui nende lapsed alles magavad. Samas pole sugugi kindel, kuivõrd suurt mõju tarbimise nihutamine ja kokkuhoid elektrihinnale avaldab – reaalseks turu mõjutamiseks on vaja massiefekti, mille teke pole sugugi ette tagatud.