Andres Herkel ⟩ Kuidas me saame väljendada öeldamatut?

Andres Herkel Foto: Joakim Klementi/Postimees

Elulookirjelduse järgi oli Nāgārdžuna ammutanud oma tarkuse Ussikuninga merealuses raamatukogus lugedes, ja kui ta dispuudis vastasele säru tegi, siis võlus ta selleks välja kuue kihvaga valge elevandi. Tänapäeval selliseid müüte mõistlikuks elulooülevaateks ei peeta. Ometi ei takista see umbes 2. sajandil elanud India budisti kõrvutamist kaasaja kõige mõjukamate mõtlejatega. Nāgārdžunaga on võrreldud muuhulgas Kurt Gödeli mittetäielikkuse teoreeme, mille järgi ei saa olemas olla süsteemi, mille kõik aluspõhimõtted on süsteemisiseselt tõestatud, kirjutab arvamustoimetaja Andres Herkel. 

Imelood Nāgārdžuna isiku ümber ja selgus ta mõtlemises tuletavad meelde, et mitte alati pole müüdi ja loogika ning usu ja teaduse vahel selliseid vaheseinu, nagu need kujunesid eelmise sajandi õhtumaal.

Peamiselt kasutab Nāgārdžuna väitlustehnikat, mis ei jäta mõistetest ja teooriatest kivi kivi peale ja taandab kõik «nullile». Kõik keeles väljendatu seisab savijalgadel ja argumentum ad absurdum purustab selle. Kõiki vaateid tühistades ütleb indialane aga veel midagi – et lõpuks kiinduvad tühjusevaatesse vaid poolearulised. Samuti kinnitab budismiõpetaja Nāgārdžuna, et Buddha polegi kusagil ega kellelegi mingit õpetust jaganud.

Too viimane lausung tuleb siis, kui kogu tarkus on juba esitatud. Umbes nagu Ludvig Wittgensteini puhul, kes «Loogilis-filosoofilise traktaadi» lõpus leiab, et nüüd peab taipaja ära viskama redeli, mille abil ta nõnda kõrgele ronis.