Jürgen Ligi ⟩ Kunstlikult vähendatud hind toob defitsiidi ja uue hinnatõusu

Jürgen Ligi. Foto: Dmitri Kotjuh

Majandusvabadus ei ole nii prestiižne vabaduse nurgakivi, kui on valimised, õigusriik või sõltumatu kohtuvõim. Aga see ei tähenda, et turg oma tööd edasi ei teeks, kui kuulutame tema lõppu ja läheme otsustama tema eest, kirjutab riigikogu liige Jürgen Ligi (RE). 

Kui Peeter Koppel kirjutas, et riigid on sunnitud kõrvale jätma ideoloogilise luksuse ja liikuma alati halvasti lõppevasse sotsialismi, olin mina juba kirja pannud vastupidise. Praegu eriti tuleks meeles pidada vaba ühiskonna põhimõtteid ning inimvajaduste püramiidi väärikuse tasandeid, kus on eneseteostus, tunnustus, kuuluvus. Ei Eestis ega Euroopas, ei keskmiselt ega rõhuvas enamuses pole me mingite hindade pärast taandatud baasvajaduste tasemele, kus väärtusruumil lasta laguneda.

Kogemus ütleb, et sotsialismis käib majandusseaduste ümberkirjutamise kihuga kaasas partei ja valitsuse püüd asendada seadust, mõista ise kohut, kirjutada ajalehti, ravida haigeid ja teha teadust. Politrukid, kes on seda Eestis teha püüdnud, nõuavad nüüd valitsuselt hindu. Ekspertide peale raiuvad nad, et ei võta neid absoluutselt tõsiselt, oma debativõimet demonstreerivad parlamendi asemel tänaval ning ähvardavad kodanikuallumatusega. Ja kõike määrav poliitiline tahe, võimude lahutamatus, riiklik õigusetus on muidugi ka Russki mir’i põhijooned, iga riigi saatuse sõltumine tema jõust üksikuna sinna otsa.

Tolles maailmas on ka energia odav. Aga vastupidi Martin Helme väidetavale, et see ongi kaasaegse tsivilisatsiooni alus, käib odav kütus maailmas kaasas enamasti stagnatsiooni ja vaesusega. Muidugi ei anna kallis kütus vahetut konkurentsieelist, kõrge areng tagatakse muuga, ent jõukamad ja õnnelikumad on rahvad, kes odavuse asemel tähtsustavad pakkumise ja tarbimise jätkusuutlikkust.

Putini plaan Euroopas oligi sõltuvuse tekitamine odavast energiast ja siis poliitika dikteerimine. Nüüd on see ka ametlik pakkumine, aga Euroopa gaasihoidlaid hakkas ta tühjendama koos Ukraina piiramisega kevadel 2021. Hommikustes ülevaadetes on Putinile nüüd häid uudiseid ka Eestist. Ta kuuleb, et hinnatõus on vallutanud esiuudised ja arvamusruumi, Ukraina ja vabaduse küsimused on üldiselt juba teisejärgulised. Ministriteni välja otsime hinnatõusu süüd enda juurest, oma elukorraldusest ja «ELi reeglitest» ning paneme ebarealistlikke ootusi oma riigile.

Aga maksab siiski mäletada vaesust ja üle 1000-protsendist aastainflatsiooni, millega me ise ennast Venemaa surve alt vabastasime, siiski hakkama saada tõotasime ja pigem materiaalsest kõrgemaid väärtusi arutasime. Me kehtestasime seadusi ja turgu, mis kumbki ei saa siin maailmas kuigi paljut paika panna, mille eitamine aga paneb küll. Mitte ainult väärtusruumi, vaid ka karistused.

Rahvuskonservatiivsusele on jätkusuutlikkus kõrgemaid väärtusi üldse, ent Martin Helme viib selle mainimine miskipärast endast välja. Mees, kes on ise tunnistanud, et on reaalainetes tuhm, muidugi ei saagi mõista ressursside piiratust ja keskkonna halvenemise eksponentsiaalsust. Ega tal ajaloogagi paremad lood pole. Ta eeldab, et kui eesti rahvas on siiani alles, saab ta teha kõike kõigest sõltumatult. Ent ajalugu on täis rahvaid ja tsivilisatsioone, keda enam ei ole, sest nad kas ammendasid oma elukoha looduse või jäid suhetes teiste rahvastega üksi. Tänaseks on keskkonna ja ressursside eksponentsiaalsed taandarengud jõudnud selleni, et tagasilöögid ei ole enam rahvuslikud, vaid ühised, avaldudes konfliktide ja rahvasterändena, mida rahvuspopulistid kokku ei vii.