Tuuli Ainsaar ⟩ Kus tohib elada (psüühilise erivajadusega) inimene?

Kahe silla jooksu ratastoolidistantsil käis rajal neli sõitjat, kellest kõik said pärast ligemale kilomeetrise raja läbimist finišisse jõudes kaela uhke medali Foto: Urmas Luik

Küsimus, kus tohib psüühilise erivajadusega inimene elada, on kohatu, kuid ometi peame sellest rääkima. Oleme riigina üle saamas arusaamast, mille järgi ei tohiks erivajadusega inimesi kogukonnas näha olla. Siiski tundub, et me pole päris küpsed mõistmaks, et igaühel meie seast on õigus võimalikult tegusale elule, kõigile rollidele inimväärses elus: töötaja, õppuri, tegusa inimese ning kogukonnaliikmena, kirjutab AS Hoolekandeteenuste teenuste arendusspetsialist Tuuli Ainsaar.

Viimase 15 aastaga oleme tundmatuseni muutnud seda, kus ja kuidas elavad erivajadusega inimesed Eestis. Oleme sulgenud peaaegu kõik suured ja kõledad, privaatsuseta haigla-tüüpi hooldekodud kaugetes metsatagustes asukohtades. Enam kui 1700 inimest on kolinud hubastesse kodudesse kogukondades, linnades ja alevites. Mitmes kohas on kogukonnaliikmed osutanud aga sellele aktiivset vastupanu. Selle suhtumise võtab tabavalt kokku ingliskeelne väljend not in my backyard («mitte minu tagahoovis») – tunnistatakse, et suured kombinaadi-tüüpi kodud ei ole õige lähenemisviis, kuid öeldakse, et minu tagahoovis paluks neil ka mitte elada. Nii on raske jõuda selleni, et erivajadusega inimesi koheldaks ühiskonnas ja kogukonnas võrdväärsetena. Kahjuks on psüühilise erivajadusega inimesed veel tänagi stigmatiseeritud ja nende kohta on liikvel alusetuid müüte.

Kas teil on perekonnas või tutvusringkonnas mõni kroonilise haigusega inimene? Võib-olla on süda nõrk, vaevavad allergiad või on liikumisega probleeme? Kujutage ette tema nägu, kui tema tulevane naaber teeks talle täiesti heasoovlikult ettepaneku: jah, ma mõistan, et kolite siia, aga kas oleks võimalik, et kannate õues spetsiaalset helkurvesti ning annate teada, millal ja kuhu on teil plaanis minna? Või muretseks, et äkki paneb ta naabri aiast tomatid nahka? Hobiringis aga soovitakse, et ta saadaks juhendajale oma täpsed diagnoosid ja haiguskirjeldused. Ilmselt arvaks teie tuttav või lähedane, et tegu on äärmiselt halva naljaga.