Küsimus, kus tohib psüühilise erivajadusega inimene elada, on kohatu, kuid ometi peame sellest rääkima. Oleme riigina üle saamas arusaamast, mille järgi ei tohiks erivajadusega inimesi kogukonnas näha olla. Siiski tundub, et me pole päris küpsed mõistmaks, et igaühel meie seast on õigus võimalikult tegusale elule, kõigile rollidele inimväärses elus: töötaja, õppuri, tegusa inimese ning kogukonnaliikmena, kirjutab AS Hoolekandeteenuste teenuste arendusspetsialist Tuuli Ainsaar.
Tuuli Ainsaar ⟩ Kus tohib elada (psüühilise erivajadusega) inimene? (2)
Viimase 15 aastaga oleme tundmatuseni muutnud seda, kus ja kuidas elavad erivajadusega inimesed Eestis. Oleme sulgenud peaaegu kõik suured ja kõledad, privaatsuseta haigla-tüüpi hooldekodud kaugetes metsatagustes asukohtades. Enam kui 1700 inimest on kolinud hubastesse kodudesse kogukondades, linnades ja alevites. Mitmes kohas on kogukonnaliikmed osutanud aga sellele aktiivset vastupanu. Selle suhtumise võtab tabavalt kokku ingliskeelne väljend not in my backyard («mitte minu tagahoovis») – tunnistatakse, et suured kombinaadi-tüüpi kodud ei ole õige lähenemisviis, kuid öeldakse, et minu tagahoovis paluks neil ka mitte elada. Nii on raske jõuda selleni, et erivajadusega inimesi koheldaks ühiskonnas ja kogukonnas võrdväärsetena. Kahjuks on psüühilise erivajadusega inimesed veel tänagi stigmatiseeritud ja nende kohta on liikvel alusetuid müüte.