Indrek Teder ⟩ Vahetame Konstantin Pätsi pea tanki vastu

Konstantin Pätsi monumendikonkursi võidutöö «Riigipea» Foto: Tallinna linnavalitsus

Oktoobris plaanitakse Tallinnas avada autoritaarse Konstantin Pätsi ausammas. Tavapärases tähenduses on ausammas tunnustus ühiskonna poolt, austusavaldus. Sümboliseerimaks ja rõhutamaks midagi olulist. Kas tähelepanu-, mäletamis- või järgimisväärset. Mida me Pätsi puhul peaksime meeles pidama? Autoritaarsust, alandlikkust või hoopiski hirmu? küsib advokaat ja endine õiguskantsler Indrek Teder.

Päts ja ka kindral Laidoner olid mitmes seoses kinnitanud, et kui iseseisvus peaks ohtu sattuma, hakkab Eesti vastu. Kolm päeva enne Molotovi-Ribbentropi pakti tõdes Päts, et see, kes kõhkleb siis, kui on tarvis astuda võitlusse oma armsa kodumaa eest, ei ole enam Eesti mees või naine. Neid sõnu, mis, nagu me tagantjärele teame, olid lihtsalt populistlik propaganda, ta ise ei järginud. Selle asemel allkirjastas nn baaside lepingu, mille tulemusena lubas Eesti sügisel oma territooriumile kurjuse impeeriumi Venemaa (täpsemalt Nõukogude Liidu) baasid, kuhu paigaldati sisuliselt rohkem kui 25 000 sõdurit. Lepingu tegemine oli täiesti salastatud ja selle tegemisest eelnevalt rahvale teavet ei antud. Ametlikus retoorikas vohas optimism.

Inimestele oli selge, et selline leping on suveräänsuse hävitamine. Näiteks Elmar Kirotar kirjutas oma päevikusse: «Finis Estoniae». Tsiteerin: «– dramaatiline kiirpilt olukorrast – Presidendil habe ajamata. Kurb vaadata, kuidas need härrad istuvad ministri kabinetis ja kolm tundi ootavad oma maa saatust. Siis korraga Selteri telefonikõne: põhimõtteliselt kokkulepitud, allakirjutamine õhtul. Üldine rõõm, et sõda vähemalt ärahoitud. Kõik optimistlikud, president ütleb, et nüüd läheks heameelega sauna.» (Zetterberg, «Eesti ajalugu», 2009, lk 275–276).