19. päeva tagasi kardeti venelaste läbimurdeid idas, Severodonetsk oli raskete kaitselahingute järel langenud ja oli ebaselge, kas ukrainlastel jätkub jõudu igal pool rinnet hoida. Olen sõja esimesest nädalast olnud sündmuste hindamisel ehk optimistlikum kui keskmine vaatleja ja saanud selle eest ka kriitikat, mis mõnikord on pannud kahtlema, kas äkki ikkagi hindan positiivseid märke üle ja negatiivseid alla. Ja peaaegu iga kord on ukrainlased näidanud, et olen olnud veel liigagi pessimistlik.
19 päeva eest kirjutasin: «Kuue kuuga ei ole ukrainlased sõda veel võitnud, küll on venelased seda kaotama hakanud. Oleme koos Ukrainaga platool, kus mõneks ajaks on jõudude tasakaal näilisest viigis, aga tegelikult töötab aeg ukrainlaste kasuks.» Selle, tollal veel väga julge väite taga peitus loogika, et ukrainlased saavad pidevalt ja aegamisi suurenevas mahus üha moodsamat ja paremat Lääne relvastust venelased aga peavad kasutusse võtma üha vanemat, mobilisatsiooniladudes hoitud ja halvasti hooldatud kraami. Venelastel ei ole sõdurite ja ohvitseride tasemel erilist isu sõdida, ukrainlased aga sõdivad oma kodu ja perekondade eest. Venelased ei saa kuidagi uusi üksusi kokku, augustiks näiteks pidi koos olema uus armeekorpus, aga tahetud 15 000 mehe asemel saadi kohale 10 000 ja needki enamasti pooletoobised. Siiski puudus selles arutluses teadmine, kas ukrainlased ikka jaksavad. Ka nende moraal vankus aeg-ajalt, ka nende professionaalsed üksused kandsid ja kannavad suuri kaotusi ja reservistid pidid sõjapidamist käigu pealt õppima.
/nginx/o/2016/03/18/5173759t1hd600.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2022/09/13/14827106t1h53e0.jpg)