Sõda oli kuulutatud, mõlemad pooled rindejoonele kaevunud, aga midagi ei toimunud. Lääneliitlastes hingitses lootus, et äkki saabki suurest sõjast hoiduda. Praegu võiks suhtluses Iraaniga toimuvat nimetada veidrate kokkulepete taotlemise perioodiks. Veider rahutaotlus, mis rajaneb jätkuval illusioonil, et suurema konflikti vältimiseks (loe: edasilükkamiseks) Lähis-Idas saab üha loota läbinisti agressiivse ja valeliku diktatuuri allkirjadele. See on lootus paberlikele kohustustele, mille võib Iraani kõrgeim vaimulik juht Khamenei iga hetk oma otsusega tühiseks kuulutada.
Tõsi, kauplemisse on lisandunud mitu hetkepoliitika argumenti. Konfrontatsioon Venemaaga on keskendanud kõik lääne jõud idarindele. Seetõttu on pingete kasv Lähis-Idas väga ebasoovitav. Energiaallikate kokkukuivamine kasvatab soovi tuua teiste sanktsioonide alla pandud paariariikide – Iraani, Venezuela jt – nafta- ja gaasitoodang tagasi maailmaturule. Lisaboonusena soodustaks see ühtlasi lääne ekspordi renessanssi Iraani turul.