Edward Lucas ⟩ Briti monarh kehastas seda, mille barbaarsus hävitas

Portreefoto: Elizabeth II (1953) Foto: akg-images

• Raudse eesriide taga oli monarhia kommunismi antitees
• Kuninganna saavutas sõbralikud suhted endiste kolooniatega

Kommunismi ajal oli kuningliku perekonna liikmetel valida kas pagulus või surm, kui uued valitsejad vana korra dekadentlikke, feodaalseid ja kodanlikke külgi kõrvaldasid, kirjutab kolumnist Edward Lucas.

Kui totalitaarne võim kokku varises, ei hüljanud ükski viiest endisest monarhiast (Albaania, Bulgaaria, Rumeenia, Venemaa ja Jugoslaavia) oma vabariiklikku staatust. Kuid kõik värskelt Nõukogude impeeriumist vabanenud riigid ihkasid kuninglikke visiite.

Esimene troonil olev monarh, kes endise raudse eesriide taha astus, oli Rootsi Carl XVI Gustaf, kes külastas Balti riike 1992. aasta aprillis. Toimetasin siis Tallinnas ajalehte ja kahtlesin alguses sündmuse uudisväärtuses. Minu kolleegid veensid mu peagi ümber, avaldades artikli pealkirjaga «Kuninglik maagia igapäevahalluses». Rootsi ametnike sõnul ei olnud mitte ükski nende kuningliku perekonna varasem välisreis sellist huvi äratanud. Asi ei olnud ainult selles, et eestlased mäletasid Rootsi võimu aega (1561–1710) kui kuldaega. Sajandeid vana päriliku institutsiooni väärikus ja müstika oli kommunismi sünge tehislikkuse antitees ja leevendas kommunismi tagajärgede tekitatud traumat. 

Sajandeid vana päriliku institutsiooni väärikus ja müstika oli kommunismi sünge tehislikkuse antitees ja leevendas kommunismi tagajärgede tekitatud traumat.

Kuid Elizabeth II oli tõeline tähelepanupüüdja. Pärast 1989. aastat tehtud 36 riigivisiidist kümme viisid endisesse kommunistlikku maailma. Igaühel neist oli poliitiline tagamõte. Värskelt ühinenud Saksamaal palvetas ta 1992. aastal Dresdeni Kreuzkirches rahu eest – linnas, mille Briti pommirünnakud maatasa tegid. 1993. aastal külastas ta Ungarit, et väljendada toetust sellele, kes tollal tundus reformide musterlapsena. Tema 1994. aasta sõit Venemaale, kus bolševikud olid vaid kaheksa aastat enne ta sündi mõrvanud tema Romanovitest nõod, rõhutas toona pöördumatuna tundunud lahtiütlemist nõukogude minevikust. 1996. aastal Varssavis tunnistas ta Poola «ebaõigluse ja kibestumise» tunnet riigi sõjajärgse saatuse pärast. Mõned päevad hiljem Prahas püüdis ta lõpparvet teha 1938. aasta Müncheni reetmisega. 2006. aastal toimunud visiidil Eestisse, Lätti ja Leetu – kes on tõenäoliselt piirkonna suurimad anglofiilid – rõhutas ta Ühendkuningriigi rikkalikke ja pikaajalisi sidemeid Balti riikidega.

Tema terav, aastakümnetepikkuse diplomaatiaga lihvitud ajalootunnetus võimaldas tal nende reiside tähtsusest rõõmu tunda. Ühendkuningriigi sõbralikud suhted endiste kolooniatega – tema suur isiklik missioon – pakuvad samuti mõtlemapanevat alternatiivi pärast Venemaa triivimist revanšismi suunas alates 1991. aastast. 1992 asutatud üheksast riigist koosnev Sõltumatute Riikide Ühendus on Kremli domineerimisel läbi kukkunud. Seevastu 54-liikmeline Rahvaste Ühendus, mille eesotsas on monarh isiklikult, kuid mida ei juhi Ühendkuningriik, on ahvatlenud liituma Kameruni, Mosambiigi ja Rwanda – riigid, mida ei valitsetud kunagi Londonist. 

54-liikmeline Rahvaste Ühendus, mille eesotsas on monarh isiklikult, kuid mida ei juhi ÜK, on ahvatlenud liituma Kameruni, Mosambiigi ja Rwanda – riigid, mida ei valitsetud kunagi Londonist.

Oma valitsemisaja alguses tuli tal olla Briti valitsuse jõupingutuste eesotsas, mille eesmärk oli toetada Jugoslaavia kommunistlikku juhti marssal Josip Broz Titot pärast tema tülliminekut Staliniga. Tito võttis Ühendkuningriigi küllakutse vastu nii innukalt, et tema visiit toimus 1953. aasta märtsis, kolm kuud enne uue monarhi kroonimistseremooniat.

Samasugused kaalutlused olid ühe õnnetuma episoodi taga 1988. aastal, kui ta pidi Buckinghami palees võõrustama Rumeenia diktaator Nicolae Ceaușescut ja tema naist Elenat. Eesmärk oli tagant õhutada lõhesid Nõukogude blokis, kuigi Bukaresti režiimi mässumeelse välispoliitilise hoiakuga käisid kaasas jõhkrad repressioonid kodus. Prantsusmaa president Giscard d’Estaing hoiatas kuningannat võika duo jälestusväärse käitumise eest eelnenud Pariisi-visiidil, kui nad oma eluruumidest asju varastasid ja pealtkuulamisseadmeid otsides seina sisse auke raiusid. Ühel hetkel peitis kuninganna ennast pigem palee aias põõsa taha, kui et oma soovimatute külalistega juttu ajada; neil on veri kätel, ütles ta oma abidele.

Briti monarh kehastas nii diskreetset, ennastsalgavat pühendumist kõige kõrgemal tasemel avalikule teenistusele, vahedat isiklikku otsustusvõimet kui ka põhiseadusliku monarhia sügavale ulatuvat tugevust. Lugejad paljudes riikides jagavad minu leina.

Tõlkinud Ago Raudsepp