Edward Lucas ⟩ Briti monarh kehastas seda, mille barbaarsus hävitas

Portreefoto: Elizabeth II (1953) Foto: akg-images

Kommunismi ajal oli kuningliku perekonna liikmetel valida kas pagulus või surm, kui uued valitsejad vana korra dekadentlikke, feodaalseid ja kodanlikke külgi kõrvaldasid, kirjutab kolumnist Edward Lucas.

Kui totalitaarne võim kokku varises, ei hüljanud ükski viiest endisest monarhiast (Albaania, Bulgaaria, Rumeenia, Venemaa ja Jugoslaavia) oma vabariiklikku staatust. Kuid kõik värskelt Nõukogude impeeriumist vabanenud riigid ihkasid kuninglikke visiite.

Esimene troonil olev monarh, kes endise raudse eesriide taha astus, oli Rootsi Carl XVI Gustaf, kes külastas Balti riike 1992. aasta aprillis. Toimetasin siis Tallinnas ajalehte ja kahtlesin alguses sündmuse uudisväärtuses. Minu kolleegid veensid mu peagi ümber, avaldades artikli pealkirjaga «Kuninglik maagia igapäevahalluses». Rootsi ametnike sõnul ei olnud mitte ükski nende kuningliku perekonna varasem välisreis sellist huvi äratanud. Asi ei olnud ainult selles, et eestlased mäletasid Rootsi võimu aega (1561–1710) kui kuldaega. Sajandeid vana päriliku institutsiooni väärikus ja müstika oli kommunismi sünge tehislikkuse antitees ja leevendas kommunismi tagajärgede tekitatud traumat.