RIINA SOLMAN ⟩ Kas turism on inimõigus?

Riigihalduse minister Riina Solman. Foto: Madis Veltman

Riigihalduse minister ja Isamaa erakonna aseesimees Riina Solman nendib, et ei saa pealt vaadata, kuidas Europarlamendi liige Yana Toom (Keskerakond) Eesti riigi peale kaebab.

Europarlamendi liige Yana Toom kaebas Euroopa Komisjonile, väites, et Eesti ja veel kolm Euroopa Liidu riiki on leppinud kokku rikkuda Schengeni piirieeskirja: nimelt kehtestavad Eesti, Läti, Leedu ja Poola Schengeni turismiviisaga Vene kodanikele alates 19. septembrist sissesõidupiirangu.

Toomi pressiteates täpsustatakse, et Schengeni piirieeskirjad määratlevad põhjused, millega saab Schengeni viisaga inimese sissepääsu piiramist põhjendada. Neid otsuseid peab riik tegema iga üksikjuhtumi kohta eraldi ning liikmesriigi õigust kehtestada lisameetmed ei ole ette nähtud.

Lisaks väitis Yana Toom, et vastav Eesti ja teiste riikide initsiatiiv loob ohtliku pretsedendi, kus rikutakse Euroopa Liidu üht põhilisemat õigusakti ning seetõttu nõuab ta Euroopa Komisjonilt kõnealustele riikidele märgukirja saatmist.

Kõigepealt tuleb antud juhtumi puhul märkida, et turism ise inimõiguseks ei kvalifitseeru, kuid igale turistile peavad olema tagatud individuaalsed põhiõigused nagu võrdsus seaduse ees, süümevabadus ja muud, küll aga puuduvad turistidel poliitilised õigused. Samuti on turisti sisse lubanud riigil õigus mõjuvatel põhjustel ta teise riiki tagasi saata.

Antud pealekaebuse puhul pole kahtlust, millise riigi huve see hetkel aktiivselt esindab.

Riigil võib olla ka mitmeid üldisi põhjuseid, mille puhul on võimalik just turistide reisimist piirata, sh pandeemiad ja julgeoleku küsimused. Antud juhul ongi põhjuseks julgeolek ning otse sõdivast agressorriigist saabuvate lõbureisil olevate turistide vastuvõtmine või neile läbisõidu võimaldamine oma julgeoleku arvel ei ole ühegi riigi kohustus, eriti kui avalikult nähtavaid pretsedente Vene ajupestud turistide Venemaad õigustava ja Ukrainat mõnitava käitumise kohta järjest enam koguneb. Küll aga on korrektne lubada riiki või anda transiidivõimalus neile, kel on selleks oluline humanitaarpõhjus ning seda Eesti riik kohusetundlikult ja kaasatundlikult ka teeb.

Antud pealekaebuse puhul pole kahtlust, millise riigi huve see hetkel aktiivselt esindab. Vaevalt teeb Yana seda vaid lähenevatele valimistele mõeldes, nagu ta ühe oma erakonnakaaslase käitumist tõlgendada püüdis, ilmselt on see ikka südame kutse. Käesolev katse Eesti riiki ja rahvast mustata on aga vaid üks piinlik episood meie (!) europarlamentääri karjääris.

Enne seda mäletame tema 2013.a Vene uudisteportaali Baltija reporterile räägitut: «Eesti keelt kõneleb emakeelena 900 000 inimest. See on ohustatud keel ja väljasurev rahvas – selles on asi. Ma arvan ikka, et Mooses ei viinud asjata juute 40 aastat läbi kõrbe, kuni viimane ori suri, aga meil ei ole palju aega.»

«Riigis, kus elanike arv on võrreldav Moskva ühe linnaosa elanikega – 1 294 000 inimest –, on sündimus viimastel aastatel langenud 12 000 lapsele aastas. Igal aastal lahkub riigist umbes 5000 inimest ja rahvastik vananeb kontrollimatult.»

See toona siira ja piisava enesekontrollita väljendatud arvamusavaldust võib tõlgendada ka Yana Toomi nägemusena. Just selle mõttekäigu pärast teeb Isamaa koos teiste eestluse eest seisvate jõududega endast oleneva, et kindlas usus ja vankumatus tahtes nagu ütleb meie põhiseadus, teha kõik eesti keele, kultuuri ja rahvuse säilimise nimel.