Ene Kallas ⟩ Kas õpetajaks olemine on viimane pääsetee alandatutele?

Indrek Tarand arestimajast väljumas. Foto: Madis Veltman

Kes oskab – see teeb, kes ei oska – see õpetab, kes õpetada ka ei oska – see juhib, kes seda ka ei oska – läheb nõukogusse. Küllap on igaüks neid ja analoogseid, veidi utreerivaid käibefraase kuulnud. Need fraasid tuletavad end aga ikka ja taas meelde, kui keegi teeb midagi sellist, mille peale ei jää mitte midagi muud üle, kui silmi pööritada ja õlgu kehitada.

Hiljutised uudised sellest, et inimesed, kes ühest või teisest ametist on pidanud loobuma, ja kohe varsti selgub, et nad arvavad end olevat loodud õpetajaks või on juba palgatud seda tööd tegema – just see paneb kulmu kergitama. Nagu oleks õpetajaks olemine see viimane õlekõrs ja pääsetee alandatutele ja solvatutele.

Jah, tõesti, õpetajad on nõutud ja tahetud. Eriti need, kes oskavad anda oma teadmiste pagasit edasi nii veenvalt, et ei lapsed ega nende vanemad ei protesteeri. Ei meetodite, ei teadmiste vastu.