Ene Kallas ⟩ Kas õpetajaks olemine on viimane pääsetee alandatutele?

Indrek Tarand arestimajast väljumas. Foto: Madis Veltman

• Väga keeruline on õpetada neid, kes ei taha midagi õppida
• Õpetaja meelsus kandub paratamatult edasi õpilastele
• Kool ei tohiks õpetajaks valida inimesi, kes selleks ei sobi

Kes oskab – see teeb, kes ei oska – see õpetab, kes õpetada ka ei oska – see juhib, kes seda ka ei oska – läheb nõukogusse. Küllap on igaüks neid ja analoogseid, veidi utreerivaid käibefraase kuulnud. Need fraasid tuletavad end aga ikka ja taas meelde, kui keegi teeb midagi sellist, mille peale ei jää mitte midagi muud üle, kui silmi pööritada ja õlgu kehitada.

Hiljutised uudised sellest, et inimesed, kes ühest või teisest ametist on pidanud loobuma, ja kohe varsti selgub, et nad arvavad end olevat loodud õpetajaks või on juba palgatud seda tööd tegema – just see paneb kulmu kergitama. Nagu oleks õpetajaks olemine see viimane õlekõrs ja pääsetee alandatutele ja solvatutele.

Jah, tõesti, õpetajad on nõutud ja tahetud. Eriti need, kes oskavad anda oma teadmiste pagasit edasi nii veenvalt, et ei lapsed ega nende vanemad ei protesteeri. Ei meetodite, ei teadmiste vastu.

Tõsi on see, et õpetajaamet on vaat et üks keerulisemaid, samas olulisemaid ameteid, ja seda sest ajast saati, kui amet kui selline loodi.

Samas pole midagi lihtsamat, kui õpetada neid, kes tahavad õppida. Neid jagub. Nii laste, noorte kui täiskasvanute seas. Mõnus ja hea on anda teadmisi edasi neile, kes on asjadest huvitatud ja kes on loomult teadmisjanulised. Eriti palju kohtas neid – ehk nüüdki – ülikoolides. Kõrgkoolides. Ja ehk ka neis ametikoolides, mis keskenduvad spetsiifilistele erialadele. Sellistele, mida inimene on teadlikult valikud, et neis asjus teadmisi omandada.

Kool peaks olema väga hoolikas, et mitte valida õpetajaks inimesi, kes justkui selleks sobiks, aga tegelikult ei sobi.

Teistpidi on tavalisem. Eriti üldkoolis. Väga keeruline on õpetada neid, kes ei taha midagi õppida või siis ei näe selles mingit muud vajadust, kui teenida kannuseid kas ema-isa või sõprade või ühiskonna ees. Koolikohustus aga on. Ja seega on hinnas need õpetajad, kes oskavad end klassi ees niimoodi kehtestada, et õpivad ka need, kes seda eriti ei taha ja kelle motivatsioon on nullilähedane.

Ja nüüd tagasi alguse juurde. Inimestel, kes ei saa hakkama või on sunnitud mis tahes muust ametist loobuma ja arvavad, et õpetajaamet on täpselt see, mida ühiskond vajab, on ju tegelikult õigus.

Ja on üks asi veel. Võibolla kõige olulisem. Meelsus. Kui õpetaja on vähegi hea, siis osa tema meelsusest, osa tema väärtushinnangutest kandub tahes-tahtmata õpilastele. Pisikeste fraaside, väikeste ütlemiste kaudu. Seega peaks kool olema väga hoolikas, et mitte valida õpetajaks inimesi, kes justkui selleks sobiks, aga tegelikult ei sobi.

Samas – mis on kerjusel valida? Ja praegune haridussüsteem on paraku kerjuse osas. Siiski, igaüks, kes on kuskilt n-ö huvitavatel asjaoludel kinga saanud, ei ole ikkagi sobilik õpetajaks. Mis sest, et ta valdab nii õpetamiskunsti kui tal on ka vastavad teadmised.