Kristjan Järvan ⟩ Kuidas jõuda viimase miili viimase otsani?

Majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts (vasakul) ja valguskaabli paigaldaja Corle OÜ juhatuse liige Aleksander Leonov kaevasid maasse esimesed meetrid toru, mille sisse paigaldatati ülikiiret internetti võimaldav valguskaabel. Paraku ei ole kaabli viimast miili kasutajateni suudetud välja ehitada. Foto: Andrus Eesmaa/ Järva Teataja

Eesti on aastakümneid olnud kuulus digiriik, kuid andmesideühenduse alal oleme mitmes rahvusvahelises võrdluses Euroopa keskmisest tagapool ning siin tuleb naaberriikidele järgi võtta, kirjutab ettevõtlus- ja infotehnoloogiaminister Kristjan Järvan (Isamaa).

Eesti digiühiskonna arengukava 2030 seab eesmärgiks, et aastaks 2030 on kõigil Eesti elanikel ja ettevõtetel võimalus liituda vähemalt 100 Mbit/s internetiühendusega, mida saab suurendada kuni kiiruseni 1 Gbit/s ning kogu Eesti on kaetud 5G levialaga. See on suur väljakutse, eriti arvestades, et Eesti asustustihedus on Euroopa Liidu riikide hulgas tagantpoolt kolmas pärast Soomet ja Rootsit. See omakorda tähendab, et iga taristukilomeetri ehitus ja ülalpidamine, olgu selleks kõvakattega tee, elektriliin või valguskaablivõrk, maksab Eestis ühe elaniku kohta rohkem, kui oluliselt tihedama asustusega Kesk- või Lääne-Euroopas.

Eesti riik on aktiivselt toetanud lairiba arendamist maapiirkondades alates 2009. aastast, mil EL toel alustati baasvõrgu rajamist. 11 aastat ja 68 miljonit eurot hiljem oli Eestis 7000 km baasvõrku, millega jõudis valguskaabel enamikest elanikest ja ettevõtetest kuni 1,5 km kaugusele ning ühendas ka sajad üle Eesti paiknevad mobiilsidemastid, tänu millele on Eestis nauditud väga head 4G mobiilside ühendust. Aga sealt edasi läheb keerulisemaks.