JUHTKIRI ⟩ Kultuur vajab püsimiseks stabiilset riiki

Päeva karikatuur 08.09.2022 Foto: Urmas Nemvalts

• Kultuurivaldkond oli raskustes juba ammu enne hinnarallit
• Koroonapandeemia tabas kultuurivaldkonda iseäranis valusalt
• Eesti kultuur on märksa vanem kui Eesti riik

Eesti kultuur vajab arenemiseks stabiilset ja turvalist riiki ning ühiskonda. Valitsuse ülesanne on seista selle eest nii palju kui vähegi võimalik.

Eile avalikuks saanud Eesti kultuurivaldkonna organisatsioonide kiri ütleb, et kultuuris peavad kasvama kultuuriinimeste palgad ja tegevustoetused. «Kultuur – see on meie majanduse ja ühiskonna mootor,» kirjutavad nad.

Kultuuriinimesed viitavad ka sellele, et kultuur on oluline osa Eesti majandusest. Kultuur annab tööd ja leiba paljudele ning nii mitmedki saavad tööd ka kultuuriasutusi teenindades.

Ent kultuur on ka midagi enamat – ilma eesti kultuurita pole ka Eesti riiki. Eesti riik ja eesti kultuur on omavahel sümbioosis, kusjuures eesti kultuur on Eesti riigist hulga vanem. Sestap tuleb kultuuritegelaste muret tõsiselt võtta.

Kultuuriinimesed kirjutavad, et tänane palgasurve ületab oma erialal tegutsemise soovi, «mistõttu on üha keerulisem motiveerida kõrgelt kvalifitseeritud ja aastaid koolitatud eksperte kultuurivaldkonnas jätkama». Kultuuriinimesed rabavad tööd teha mitme koha peal, et hing sees püsiks. See aga tähendab paratamatult, et kannatab tehtava töö ehk kultuuriloomingu kvaliteet.

Meenutagem, et kultuurivaldkond oli raskustes juba ammu enne hinnarallit. Koroonapandeemia tabas kultuurivaldkonda iseäranis valusalt, sest enamik kultuuriasutusi pidi oma uksed sulgema. Kinod, teatrid, kunstisaalid jne seisid tühjalt. Paljud artistid kaotasid töö või pidid leiba teenima väljaspool oma eriala. Kirjanikke ja tõlkijaid tabas valusalt laenutushüvitiste kärbe.

Loodame, et ka valitsus on valmis dialoogi pidama ja nägema riigi arengut kui tervikut. Eesti kultuur pole midagi, mida kergekäeliselt ignoreerida.

Samas on selge, et raha juurde pumpamine mistahes valdkonda – mitte ainult kultuuri – ei lahenda probleemi. 25-protsendiline inflatsioon tähendab, et palkade ja toetuste kasv on ikkagi kui sõelaga vee kandmine. Kui inflatsioon jätkub samas tempos, muutub ka näiteks mõnisada lisaeurot kuus kiiresti mõttetuks ja siis tuleb hakata jälle raha juurde küsima. Järelikult ei tule vett juurde valada, vaid asendada sõel mingi kindla põhjaga anumaga.

Seega tõdegem, et niikaua kui valitsus ei suuda kontrolli alla saada pöörastest elektrihindadest põhjustatud inflatsiooni, on igasuguste toetuste kasvatamine asendustegevus. Mingisugust leevendust toetused kahtlemata kultuurile või mõnele muule valdkonnale toovad, kuid pikemas perspektiivis pole neist abi.

Kultuuritegelased vajavad oma tegevuseks stabiilsust. Võib ju väita, et eesti kultuur on edasi kestnud ka väga hulludes tingimustes ning üle elanud väga musti ajalooperioode, kuid praegu on küsimus selles, et me peame ise olema oma saatuse peremehed. Mõistagi on palju sellist, milles valitsust süüdistada ei saa, olgu selleks näiteks Venemaa agressioon Ukraina vastu, kuid kahtlemata on võimalik riigisiseselt hinnagalopi vastu rohkem ära teha.

Kultuuritegelased kirjutavad oma avalikus kirjas, et nad on valmis dialoogiks valitsusega ja oma nõudmisi põhjendama. Loodame, et ka valitsus on valmis dialoogi pidama ja nägema riigi arengut kui tervikut. Eesti kultuur pole midagi, mida kergekäeliselt ignoreerida.