Mara M. Aronovich ⟩ Tank ja suurtükk mõjuvad ühtäkki nagu Laatsarus Betaaniast

Kirjanik ja ajakirjanik Mara Maret Aronovich FOTO: Erakogu Foto: Erakogu

Seisis Tõnismäel see sõdurimundris mehe monument, igavene tuli jalge ees, millega silm nii ära harjus, et enam tähelegi ei pannud. Siis millalgi eelmise sajandi 70ndate keskpaiku hakkasid selle kõrval talvel kibekülmade ilmadega seisma auvalves lapsed, pioneerid, kirjutab kirjanik ja ajakirjanik Mara M. Aronovich.

Aga kuna NSVLis toimus pidevalt mingeid absurdseid etendusi, siis ma ei pööranud sellelegi tähelepanu. Vast ainult niipalju, et lastest oli kahju.

80ndate algul sõitsin siit minema ehk «rändasin välja». Kui 1993. aastal esimest korda jälle tagasi külla tulin, siis kuulsin, et kaks korda aastas, septembris ja mais, toimuvad nüüd juba pronkssõduriks nimetatud monumendi juures vene rahvapeod viina, suupistete, muusika ja lauluga. Pealt ma neist ühtegi ei näinud ja ega õieti ette ka ei kujuta. Riigi pealinna südames rahvapidu monumendi auks? Üsna veider algatus. Vist rahvapeo sünniga seoses oli hakanud levima ka mõte, et monument tuleks mujale viia. Ühtlasi oli pronkssõdurit hellitlevalt Aljošaks kutsuma hakatud.