JUHTKIRI ⟩ Stalnuhhinist saab Keskerakonna tõehetk

Päeva karikatuur Foto: Urmas Nemvalts

• Stalnuhhini öeldu ei ole niisama sõnakõlks
• Keskerakonna reaktsioon peab olema resoluutne
• Vastasel korral saab sellest eestivaenulik erakond

Kas Mihhail Stalnuhhini väljaütlemine oli küüniline valimiskampaania võte või tema siiras hinnang Eesti valitsusele, vahet seal ei ole. Ta eraldas end Eestist kuristikuga, mida ületada on peaaegu võimatu.

Stalnuhhin on kauaaegne poliitik, kes teab suurepäraselt, et 1944. aastal ei olnud tegu Eesti vabastamisega. Ometi ütleb ta oma pöördumises, et eemaldatud mälestustahvlid olid pühendatud sõduritele-vabastajatele, kes võitlesid fašismi vastu. Pöördumise lõpus määratleb ta fašistidena Eesti Vabariigi valitsust.

See ei ole niisama sõnakõlks. Fašistid on putinistliku ideoloogia keskne vaenlasekuju. Pool aastat tagasi Venemaa alustatud sõja üks ettekäändeid oli just nimelt Ukraina denatsifitseerimine. Kui Eesti poliitik tituleerib fašistideks Eesti valitsust, siis on paralleel ja sõnumi tagamõte vene inforuumis elavale inimesele selge – Eesti vajab samamoodi denatsifitseerimist nagu Ukraina.

Jäägu uurimisorganite otsustada, kuivõrd kogu see video, milles Stalnuhhini sõnavõtule järgneb muusikaline kollaaž eemaldatud monumentide paikades toimunud küünlatseremooniatest, võiks olla kavandatud vastupanu mobiliseerimiseks.

Keskerakonna jaoks on aga tegemist eksistentsiaalse tõehetkega. Peaaegu kaks aastakümmet puigeldi koostööleppe pärast Ühtse Venemaaga ja kuidagiviisi vingerdati sellest välja. Paraku tundub, et mitte kõik keskerakondlased ei teinud oma südames Ühtse Venemaaga lõpparvet. Hoolimata kõigist neist õudustest, mida Venemaa praegu Ukrainas korda saadab.

Mihhail Stalnuhhini pöördumisele ei saa Keskerakond jätta reageerimata. Ja see reaktsioon peab olema resoluutne – ta tuleb erakonnast välja heita –, kui Keskerakond soovib püsima jääda.

Sellele ei saa Keskerakond reageerimata jätta. Ja see reaktsioon peab olema resoluutne – Stalnuhhin tuleb erakonnast välja heita. Ja mitte üksnes seetõttu, et ta seda väärib, vaid ka seepärast, et vastasel korral positsioneeritaks end otseselt eestivaenuliku erakonnana. Ja sellel oleks Keskerakonna jaoks katastroofilised tagajärjed: see viiks selle vähesegi eestlastest valijate toetuse, mis erakonnal praegu on.

See oleks hävitava mõjuga Jüri Ratasele, Tanel Kiigele, Jaak Aabile, Jaanus Karilaiule ja teistele erakonna juhtkujudele. Ja on raske ette kujutada, kuidas ka eestimeelsed venelastest poliitikud saaksid jätkata erakonnas, mille ühes nurgas suhtutakse Eesti seaduslikku võimu kui fašistlikku.

Kuid Stalnuhhini väljaütlemine puudutab ka üht laiemat probleemi – II maailmasõja sündmuste tõlgendamist ja mälestamist. Ei saa ignoreerida neid rohkeid küünlaid ja lilli, mida toodi eemaldatud punamonumentide paikadesse. Kindlasti puudutas see paljusid venelasi. Küsimus on, kas laseme selle pettumuse keerata vihaks Eesti riigi ja ühiskonna vastu või pakume koostöös kohalike kogukondadega midagi selle asemele.

Sest küsimus ei ole ju selles, nagu ei tohiks II maailmasõjas langenud punaarmeelasi mälestada ja sõjasündmusi Eestis meenutada. Tohib, kuid seda ei saa teha Nõukogude minevikku idealiseerivate putinistlike rituaalide kaudu. Meil on vaja oma mälestamispaiku, kus saaks selle nüüd juba 80 aasta taha jäänud sõja sündmusi ja ohvreid meenutada ja mälestada üldinimlikult ja ideoloogiavabalt.