Oleme juba harjunud pikkade okupatsiooniaastakümnete jooksul, et Venemaa avarustel nimetati eestlasi fašistideks. See oli nõukogude inimestele lihtsalt pähe taotud, et kõik, kes ei armasta piisavalt palavalt suurt vene rahvast ja selle juhte, ükskõik, mida nad ka ette ei võta, on vaenlased.
Tellijale
Aimar Altosaar ⟩ Venelastel on nüüd aeg oma rahvuse sisekaemuseks (2)
Vaenlased on aga teatavasti fašistid. Kahtlusi tekitas seegi, kui nägid teistmoodi välja kui tavaline nõukogulane. 1976. aastal keskkooliõpilasena rongiga Pamiir-Alaisse alpilaagrisse sõites küsis minult kupeekaaslane, sümpaatne usbeki taat, kelle triibulise kaftani all pluusi küljes paistsid ordenilindid ning kes lahkelt mind oma eksootiliste suupistetega kostitas: «Miks teie, fašistid, meile kallale tulite?» Ehmatusest jäi mul kibemaitseline sõiratükk kurku kinni, sest sellele ootamatule küsimusele ei osanud ma kuidagi vastata. Ei saanudki aru, kas reisikaaslane reageeris eesti keelele, mida oma sõbraga rääkisime, «saksa tähtedega» raamatutele, mida lugesime, embleemidega EÕMi vormile või miskile muule.