Juhtkiri ⟩ Sisejulgeolek mureneb

Urmas Nemvalts joonistab. FOTO: Urmas Nemvalts Foto: Urmas Nemvalts

• Sisejulgeolekuga tegelevate ametnike hulk väheneb
• Ukraina sõda sunnib sisejulgeolekule rohkem tähelepanu pöörama
• Meil on häälekas Eestit vihkav vähemus

Eilses Postimehes ilmunud artiklis, mis käsitles riigieelarve koostamist, nimetasid nii Isamaa esimees Helir-Valdor Seeder kui ka reformierakondlik rahandusminister Keit Pentus-Rosimannus oma erakonna prioriteedina julgeolekut. Kahjuks sotsiaaldemokraatide juht, siseminister Lauri Läänemets oma kolme peamise sihi seas julgeolekust juttu ei teinud, vaid rääkis toimetulekust, energiahindadest ja elamispindade rajamisest, mitte aga oma haldusalast.

Tema haldusalas pole olukord aga üldse ilus. Siseturvalisuse valdkonnas lahkus möödunud aastal töölt 401 inimest rohkem, kui tööle tuli. Ka selle aasta kaheksa kuuga on töötajate arvu muutus negatiivne: lahkujaid on enam kui 300 võrra rohkem kui tööleasunuid.

Tegelikult on see kõik üks vana tuttav lugu. Palgad on madalad, iseäranis päästeametnikel. Kõik võib kokku võtta sõnadega, et inimesed lahkuvad, sest leiavad parema palgaga töö või jäävad pensionile, ent uusi pole võtta, kuna need tahavad rohkem raha.

Siseministrid kipuvad meil olema politseitaustaga, mistõttu on politseinike põli omajagu parem ja ka reatöötajad teenivad Eesti keskmisele lähedast palka. Sellestki aga ei piisa. Politsei- ja piirivalveametis on praegu 200–250 töökohta, millele praeguse palgaga inimesi ei leia.

Möödunud aastal siseministeeriumi tellimusel valminud analüüsi autorid nentisid, et politsei- ja piirivalveametis jääb järgmisel kümnel aastal puudu 75–115 politseinikku aastas. Päästjatest oli nappus juba analüüsi koostamise ajal ja oli oodata, et lähiajal puudujääk suureneb.

Kõik võib kokku võtta sõnadega, et inimesed lahkuvad,

sest leiavad parema

palgaga töö või jäävad pensionile, ent uusi pole võtta, kuna need tahavad rohkem raha.

Olemasolevad töötajad olid juba siis ülekoormatud, kuid oli ette näha, et tulevikus nõudlus siseturvalisuse teenuste järele ei vähene. Aasta eest oli mureks see, et «kuigi juhtumite ja sündmuste arv ei pruugi tulevikus kasvada, suureneb nende keerukus, lahendamisele kuluv aeg ja töömaht».

Veebruaris tungis Venemaa kallale Ukrainale ja see ei tähendanud suurt muutust mitte ainult meie välises, vaid ka sisejulgeolekus. Narvas läks tanki eemaldamine küll rahulikult, kuid mõne muu tülikoldega ei pruugi enam nii hästi minna.

Tänases Postimehes soovitab kolumnist Andrei Kuzitškin jälgida venekeelsetes Facebooki rühmades toimuvat, et saada ettekujutust osa siinsete venekeelsete elanike maailmapildist. «Agressiivsus ja vihkamine Eesti riigi vastu on nendel veebilehtedel täiesti üle võlli,» nendib ta.

Sisejulgeoleku alla kuulub ka meie piirivalve. Venemaalt pürib Eestisse üle maismaapiiri iga päev tuhandeid inimesi, kelle dokumendid ja eesmärgid vajavad kontrollimist. Kui – või kuni – piiri Venemaa kodanikele täielikult ei suleta, ei lähe sellel suunal midagi lihtsamaks.

Siseminister Läänemets on üheks eesmärgiks seadnud päästjate ja politseinike palga tõusu 120 protsendini Eesti keskmisest. Samuti tahab ta kahekordistada sisseastujate arvu Sisekaitseakadeemiasse, mis koolitab nii politseinikke kui ka päästjaid. Arvestades olukorra teravnemist, ei tohi ei tema ega tema kolleegid valitsuses unustada eelarves ära seda osa julgeolekust, mille ette käib sõna «sise-».