Gorbatšovi pärand ilma vastuoludeta

Mihhail Gorbatšovi büst Berliinis. Foto on illustratiivne. Foto: LISI NIESNER/REUTERS/Scanpix

Jagan siin oma mälestusi Nõukogude Liidu viimasest, hiljuti meie seast lahkunud riigipeast, kellega mul ei olnud erinevalt mõnedest toonastest Eesti seadusandjatest au näost näkku kohtuda, aga kelle tegemisi ja tekitatud olukordi ma jälgisin tol korral tähelepanelikult.

Mihhail Gorbatšov elas pika ja sisuka elu. Nõukogude okupatsiooni all kannatanud rahvad hindavad tema tegevust vastuoluliseks, aga tema enda poolt vaadates oli see väga sirgjooneline – ta tahtis «teha Hiinat». Mõned aastad varem oli Teng Xiaoping alustanud majanduse reformimisega ja 1985. aastaks, Gorbatšovi võimule tuleku ajaks, olid suurema majandusvabaduse ja piiratud eraomandi ahvatlevad viljad juba näha. Gorbatšov aga põrus läbi, sest tema riik ja rahvas, täpsemalt rahvad, olid teistsugused.

Meil siin Eestis on esile tõstetud Balti riikide iseseisvumispüüdeid, mis näitasid teed Nõukogude Liidu lagunemisele, mis aga ei oleks saanud teoks ilma nõukogude majandussüsteemi lammutamiseta, mida Gorbatšov tegi kiirelt ja jõuliselt, kuigi tahtmatult – naiivsevõitu usus, et muutused jäävad kommunismi ideaalidega ettenähtud piiridesse. Peale kauaaegse stagnatsiooniliidri Leonid Brežnevi surma 1982. aasta sügisel juhtisid kommunistliku parteid ja seega kogu Liitu järjepanu kaks vanakest, kellest kumbki elas vaid umbes aasta peale võimule tulekut. Seejärel sai isegi partei poliitbüroo, de facto otsustav korporatiivne juhtorgan aru, et vana moodi enam jätkata ei saa ja valis etteotsa tollal 54-aastase Gorbatšovi.