Andrei Kuzitškin ⟩ Venelastel seisab ees palju tööd, et oma maine taastada

Sõjapurustused Kiievi kortermajade rajoonis. Foto: Erik Prozes

• Eesti vene peredes algas Ukraina sõja järel tõeline kodusõda
• Vene noored on läänemeelsemad kui nende vanemad
• Need, kes peavad NSV Liitu oma kodumaaks, peavad siit lahkuma

Eelmise aasta rahvaloenduse andmetel elab Eestis 315 252 venelast, mis teeb 23,67 protsenti riigi rahvastikust. Seega kuulub Eesti venelaste osakaalu poolest suurima vene vähemusega riikide hulka, jäädes alla ainult Lätile. Eesti iseseisvuse taastamisest on möödunud 31 aastat. Ometi on venelaste Eesti ühiskonda lõimimise probleem lahendamata. Ukraina sõda on ainult süvendanud konflikti Venemaa toetamisele keskendunud Eesti «Vene maailma» esindajate ja Putini režiimi suhtes teravalt kriitiliste eestlaste vahel. Aga kas Eesti «Vene maailm» on ikka nii ühesugune? Kas kõik venelased ikka ihkavad ühemõtteliselt Kremli võitu Ukrainas ja loodavad sisimas, et varem või hiljem tuleb Putini armee Eestit «Eesti natside» võimu alt «vabastama», nagu räägitakse Venemaa propagandanarratiivides?

Hiljuti loetles peaaegu kümme aastat tagasi Venemaalt emigreeruma sunnitud ajakirjanik Julia Mutšnik «Vene maailma» peamisi eemaletõukavaid jooni: suurriiklik upsakus, orjalikkus, suutmatus eristada head kurjast, õigeusklik silmakirjalikkus, hämmastav võime tappa, purustada ja hävitada kõike enda ümber, seejuures ennast ohvrina kujutades. Ja kui lugeda selliste venekeelsete Facebooki rühmade nagu «Tallinlased» või «Venelased Eestis» blogisid ja kommentaare, siis võib Julia Mutšniku ​​sõnade õigsuses veenduda. Agressiivsus ja vihkamine Eesti riigi vastu on nendel veebilehtedel täiesti üle võlli.

Rühmaliikmete hulgas on siiski ka julgeid inimesi, kes on valmis sellele stiihilisele estofoobiale ning massilisele Putini ja tanki T-34 kummardamisele vastu hakkama. Neid on vähe, kuid nad on olemas. Sotsiaalvõrgustikes on ka venekeelseid rühmi, mis ühendavad Putini kriitikuid ja Ukraina toetajaid. Ja ka Eesti reaalses poliitikamaailmas korraldavad Vene kodanikuaktivistid Venemaa saatkonna juures Ukraina toetuseks pikette, organiseerivad sõjavastaseid meeleavaldusi, tegelevad vabatahtliku tegevusega ja abistavad sõjapõgenikke, koguvad raha ja saadavad Ukraina armeele pakke. Need on «head venelased».

«Hea eestivenelase» portreed on aga üsna keeruline luua. Tõenäoliselt võiks peamiseks kriteeriumiks olla lojaalsus Eesti riigile. Vormiline lojaalsuse märk on Eesti kodakondsuse olemasolu. Muide, siin ei näe asi sugugi halb välja: kui 2000. aastal oli venelaste hulgas Eesti kodanike osakaal 40,5 protsenti, siis 2021. aastal on see jõudnud juba 58,8 protsendini. Sama aja jooksul vähenes kodakondsuseta isikute osakaal venelaste seas 40 protsendilt 17,1 protsendile. Seejuures vähenes venelaste arv 351 000-lt 315 000-le.

3 mõtet

Ukraina sõda näitas lõhe sügavust eri põlvkondadesse kuuluvate Eesti vene elanike vahel.

Navalnõi on elav ja tõeline, mässaja ja võitleja, keda pidevates virtuaallahingutes üles kasvanud arvutimängijate põlvkond peab vapraks ja eeskuju väärivaks.

Venelased, kes peavad NSV Liitu oma kodumaaks, irvitavad eesti keele ja kultuuri üle, on veendunud Putini ja Venemaa vägevuses, peavad leidma endas jõu ja Eestist lahkuma.

Kuid kodakondsuse kriteerium ei ole määrav: Eesti kodakondsusega venelased võivad olla aktiivsed Moskva poliitika edendajad ja 72 000 Eestis elava Venemaa kodaniku seas on palju euroopaliku mentaliteedi, liberaalsete veendumuste ja Putini-vastaste vaadetega inimesi. Just need omadused tunduvad olevat määravad: kõik, mis eristab inimest tüüpilisest «Vene maailma» esindajast, teeb temast «hea venelase». Need omadused on demokraatlikkus upsakuse asemel, vabadusearmastus orjalikkuse asemel, hea ja kurja selge eristamine, avatus ja siirus silmakirjalikkuse ja võltsvagaduse asemel, vägivalla hukkamõistmine ja keeldumine püüetest ennast teiste alandamise arvel kõrgemale tõsta. Kes on need «head eestivenelased», kes jagavad euroopalikke väärtusi ja seovad oma tuleviku Eesti, mitte Venemaaga? Nende hulgas on rühm vene poliitilisi pagulasi, kuhu mina kuulun, on ka venelasi, kes on oma elu pikalt Eestiga sidunud.

Küsitlused on näidanud, et ligi 60 protsenti Eesti venelastest toetab riigi ELi kuulumist, 48 protsenti pooldab liitumist NATOga. Seejuures muutus suhtumine NATOsse järsult pärast sõja algust Ukrainas. Reaalne sõjategevuse oht Eesti territooriumil sundis vene skeptikuid Põhja-Atlandi alliansist kaitset otsima ning NATO toetuse tase venelaste seas tõusis peaaegu kaks korda. Kolmandik venelastest pooldas Nõukogude agressiooni ja okupatsiooni sümbolite eemaldamist Eesti avalikust ruumist, toetades Narva tanki muuseumi viimist. Kuid noorte ja vanemaealiste venelaste väärtushinnangud on nendes punktides kardinaalselt erinevad. Kui noorem põlvkond peab end eurooplasteks, siis vanem põlvkond elab jätkuvalt Nõukogude minevikus. Ukraina sõda näitas lõhe sügavust eri põlvkondadesse kuuluvate Eesti vene elanike vahel.

Paljudes Eesti vene peredes algas pärast Venemaa kallaletungi Ukrainale tõeline kodusõda. Tallinnas ja Ida-Virumaal mängiti maha Shakespeare’i mõõtkavas draamasid: vanaemad ja vanaisad sõimasid oma lapselapsi, kes toetasid Ukrainat võitluses Venemaaga. Olin isiklikult nende raskete lugude tunnistajaks ja pidin kuulama mitmeid ülestunnistusi noortelt, kes olid sunnitud oma suhted sugulastega katkestama just Ukraina-teemaliste arutelude tõttu. Muide, täpselt samasugused draamad toimusid ka Venemaal ja Kasahstanis, kus elab palju venelasi, mis näitab vene mentaliteedi ühisosa, sõltumata riigipiiridest ja poliitilisest süsteemist. Kuid just Eesti vene noortega võib siduda lootused lõimumisprotsesside õnnestumisele.

Venemaa president Vladimir Putin televisioonis. Foto: Pavel Golovkin/AP

Vene noored Eestis, nii nagu ka teistes tehnoloogiliselt arenenud riikides, kuuluvad digipõlvkonda. Noored on vabad Venemaa propaganda mõjust, mis toetub televisioonile ja mis ei ole noorte seas populaarne. Digitehnoloogiad kujundavad ümber teadvuse, hävitavad traditsioone ja riigipiire, avavad tee multiversumitele ja ülikiirele teabeedastusele. See muudab dramaatiliselt väärtuste ja mentaliteedi hierarhiat: kolkapatriotismi asemele astub enese teadvustamine inimesena, kes kuulub tervesse maailma, mitte konkreetsesse riiki või linna. Vabadusest ei saa mitte pelgalt veendumus, vaid eluviis. Areng käib spiraali mööda ja ma võrdleksin praegust noorte põlvkonda kuuekümnendate hipidega, kes on oma kommuunidest internetti kolinud. Seetõttu on «Vene maailm» – mis on üles ehitatud isikliku vabaduse mahasurumisele, mida tehakse patriotismi sildi all, kuid korrumpeerunud Venemaa poliitilise eliidi huvides – vene noortele võõras. See maailm näeb välja võlts, nii nagu Putini kuvandki.

Aga Navalnõi on elav ja tõeline, mässaja ja võitleja, keda pidevates virtuaallahingutes üles kasvanud arvutimängijate põlvkond peab vapraks ja eeskuju väärivaks. Minu poeg on 22-aastane, ta on venelane, IT-spetsialist, arvutimängija ning tema klassi- ja kursusekaaslaste seas nii Venemaal kui ka Eestis pole ainsatki Putini fänni ega Venemaa toetajat sõjas Ukrainaga. Muide, 0–17-aastaste eestivenelaste hulgas on Eesti kodanikke 90 protsenti. Vene noored tahavad elada Eestis, õppida Londonis ja töötada Euroopas. Venemaa selliseid võimalusi ei paku. Neid võimalusi kasutavad ka teised venelased, kellel pole selget poliitilist positsiooni, kuid kellel on Tallinnas perspektiivikas töökoht. Siit tulebki küsimus: kas «häid venelasi» on Eestisse vaja?

Praegu pole muidugi parim aeg arutleda vene vähemuse väljavaadete üle Eestis. Eestlased on väga omapärane rahvas. Sajandeid varjasid nad oma tõelisi tundeid, olles vaenlastest ümbritsetud – kas Saksa rüütlitest ja parunitest või Vene kindralitest või Nõukogude komandöridest. Ajad on muutunud, eesti mentaliteet on jäänud samaks. Mida eestlane tegelikult mõtleb, on väga raske välja selgitada. Venelane on see, kes karjub kõva häälega kõike, mida on vaja öelda ja mida välja öelda ei tohi. Eestlane on sellises olukorras vait: ta ei hakka valetama ega taha ka tõtt rääkida. Erandeid on alati, aga reegel on just selline. Siiski tekib tunne, et meeleolud Eesti ühiskonnas on selgelt muutumas ja mitte venelaste kasuks. Traditsioonilisele usaldamatusele on lisandunud ka kahtlustamine. Venelaste poliitiline mõju ja sotsiaalne kaal Eestis on niigi tagasihoidlik: eelmisel aastal oli Eesti mõjukamate ärimeeste esiviiesajas 38 vene nime (see teeb 7,6 protsenti, samal ajal kui venelaste osakaal kogu rahvastikus on üle 23 protsendi).

Ma ei tea, milline saatus ootab ees Eesti «Vene maailma». Kuid on väga tõenäoline, et ta elab oma viimaseid päevi.

101 riigikogu liikme seas on 10 venelast. Tallinna linnavolikogu 79 liikme hulgas on 20 vene nime, hoolimata sellest, et Tallinna elanikkonnast on 45 protsenti venelased. Muidugi võib seda tõlgendada kui rahvuslikul alusel diskrimineerimist. Teisalt pole tee poliitikasse ja ärisse venelastele suletud. Kui piiranguid ka on, siis on need seotud Eesti kodakondsuse puudumise ja eesti keele halva oskusega. Seetõttu saab seda olukorda muuta uus põlvkond eesti keelt oskavaid Eesti kodanikke – «häid noori venelasi».

Kõige huvitavam on see, et «diginoorte» jaoks ei ole olemas rahvusliku identiteedi probleemi. Minu juuresolekul siristasid kaks riigikogu kantseleis töötavat neidu omavahel eesti keeles. Siis tulid nende juurde teised vestluskaaslased ja nad rääkisid nendega puhtas vene keeles. Olin üllatunud ja küsisin: «Tüdrukud, miks te eesti keeles rääkisite, kui olete mõlemad venelased?» Ja nemad vastasid: «Me ei tea. Me ei pane enam tähele, millal räägime vene ja millal eesti keeles.» Ja nii ongi õige: peamine on üksteisest aru saada, isegi kui räägitakse eri keeltes.

Ma ei tea, milline saatus ootab ees Eesti «Vene maailma». Kuid on väga tõenäoline, et ta elab oma viimaseid päevi. Ja kõiges on süüdi Putini agressioon, mis hävitas «Vene maailma» vundamendi, aga just sellele tuginesid monumendid, tankid ja venelaste pretensioonid eristaatusele Euroopas. Nüüd on vundament lagunemas ja sellelt varisevad alla Nõukogude monumendid ja vene inimeste staatus. Kuid Vene küsimus iseenesest ei lahene. Eestis on venelasi liiga palju, et muutuda nähtamatuks. Ja nende jaoks jõuab kätte enesemääramise aeg: venelased, kes peavad NSV Liitu oma kodumaaks, irvitavad eesti keele ja kultuuri üle, on veendunud Putini ja Venemaa vägevuses, peavad leidma endas jõu ja Eestist lahkuma – et mitte segada teistel venelastel siin elada ja mitte karta väljasaatmist.

Üks must lammas võib rikkuda kogu karja ja üks Putinit toetav venelane võib rikkuda kogu Eesti vene kogukonna maine. Venelastel seisab ees palju tööd, et oma maine taastada, tõestada, et mitte kõik venelased ei soovi teistele rahvastele halba, vabaneda impeeriumi hiilguse ajaloolistest kompleksidest ja astuda võrdsetel alustel Euroopa rahvaste perre.

Ja pole vaja püüda olla «hea venelane», tuleb lihtsalt olla normaalne inimene.

Tõlkinud Ago Raudsepp