Tõnu Lehtsaar ⟩ Internetisuhtlus ei aita üksilduse vastu

Väga paljud noored kogevad üksildust. Foto on illustratiivne. Foto: Adobe Stock

Üksilduse teema on mind huvitanud läbi aastakümnete. Mäletan oma esimest teaduslikku uurimust üliõpilaspõlvest, mis käsitles inimese privaatsusvajadust ja selle mõõtmist. Tänaseks on selles valdkonnas mitmed seisukohad muutunud, kuid üksildus kui probleem püsib, kirjutab religiooni- ja suhtlemispsühholoog Tõnu Lehtsaar. 

Üksildust peetakse ennekõike urbaniseerunud ühiskonna probleemiks. Kolm aastat tagasi Eestis tehtud uurimus näitas, et 33 protsenti elanikest on viimasel ajal tundnud üksildust. Üllatav oli see, et vanuses 16–24 aastat tunnistas üksildust 47 protsenti vastanutest. Kui me eeldame, et noored on usinad internetisuhtlejad, siis see tulemus näitab, et internetisuhtlus ei aita üksilduse vastu.

Uuringud on osundanud üksilduse võimalikele negatiivsetele tagajärgedele. Üksildased kaotavad suhteliselt sagedamini töö. Üksildastel on sageli madal enesehinnang. Kuna üksildus põhjustab stressi, siis see omakorda nõrgestab nii füüsilist kui ka vaimset tervist.

Olen oma nõustamispraktikas paaril juhul kokku puutunud täieliku üksildusega. See on olukord, kus inimesel ei ole mitte kedagi. Ei lähedast ega lähedasi, ei kollektiivi ega oma rahvast, ka Jumalat mitte. Inimene ongi üksi nii sõna inimlikus kui ka eksistentsiaalses tähenduses. Need on olnud rasked lood, mida konkreetsetel juhtudel on koroonapandeemia tõttu seatud suhtlemispiirangud veelgi süvendanud