LOOV LOOM ⟩ Mida see lind mõtleb?

Loomaökoloog Tuul Sepp. Foto: Nils Vilnis

• Lindude pesitsuskoloonias töötamine on privileeg
• Oma iseloomud on ka selgelt näha eri liikidel
• Loomade käitumises võib olla ka inimlikke jooni

«Loov loom» on AK uus rubriik, kus zooloog Aleksei Turovski ja loomaökoloog Tuul Sepp vaheldumisi kirjutavad loomade intellektist, emotsioonidest, empaatiavõimest ja moraalist. Sel korral kirjutab Tuul Sepp lindudest, keda uuriti Matsalus välitööde käigus. 

Ma olin ju ennegi Matsalus kajakaid uurimas käinud. Esimesed korrad juba tudengina, 15 aastat tagasi. Aga seekord oli teistmoodi.

Kõige olulisem muutus – vastutus ja välitööde korraldamine oli seekord minu peal. Enam ei olnud ees ootamas kogenud vanemaid teadlasi, kellel kõik on juba sisse töötatud ja kontrolli all. Mine ainult kohale ja kogu oma teadustööks vajalikud proovid. Mitte sel kevadel. Nüüd olin mina see vanem teadlane, kes teiste jaoks pidi looma võimalused proove koguda ja teadust teha.

Salamisi väike osa minust ehk isegi lootis, et me ei saa oma teadusprojektile rahastust. Siis oleks ju elu lihtsam olnud. Istud rahulikult Tartus oma soojas ja kuivas kabinetis ja töötad arvutiga. Aga teadusraha on vist natuke nagu kass. Poeb sülle sellele, kes teda parasjagu kõige vähem oodata oskab.

Niisiis, kajakate uurimise projekt sai rahastuse. Novembris saabus Tartusse prantslasest järeldoktorant, kes selle projekti peal tööle hakkas. Sammhaaval hakkasime temaga koos seda ise kokkukeeratud segapundart harutama.

Loataotlus eetikakomiteelt. Katse ettevalmistus, mis seisnes muu hulgas kala hankimises puhtast ja reostunud piirkonnast. Katse nägi nimelt ette, et osa kajakaid sööb puhast, osa reostunud kala, ja siis me vaatame selle mõju poegade tervisele. Varustus. Paadi hankimine. Pesade tähistamise postide ettevalmistamine. Lindudelt proovi võtmiseks vajalike lõksude parandamine. Meeskonna kokkupanemine. Majutuse otsimine. Üks tudengitest valmistas ette isegi spetsiifilise andmekogumise rakenduse, mis uhkelt seisis meie kõigi telefonides nime all «Kakrarahu äpp».

Mida see lind mõtleb? Foto: Mark Antonius Puhkan

Maikuu leidis meid niisiis Matsalust Puise ninalt, kust me oma (mereoludeks tõenäoliselt mitte liiga hästi sobiva) kummipaadiga paarisajameetrise väina ületamise järel Kakrarahule merelindude pesitsuskolooniasse solberdasime. Meeskonnas oli piisavalt varasema kogemusega kajakauurijaid, et töödega kenasti toime tulla. Ka katse, mille pärast me kõige rohkem ärevil olime (kas kajakad söövad meie pakutud toitu?) töötas üle ootuste sujuvalt.

Tagasilööke muidugi oli. Näiteks kui torm ujutas üle kolmandiku meie katsepesadest. Või kui pesad, kust andmekogumine oli juba lõpusirgel, langesid siiski rüüstamise ohvriks. Ja arusaamine, et me siiski ei jõua iga päev monitoorida kõiki 1000+ pesa saarel ja peame oma prioriteediks võtma just katsepesad.

Poolteist kuud välitöid möödusid kõrvaltvaatajatele kiirelt, kuid igapäevastele kohalolijatele olid täis rasket ja rutiinset tööd. Kombineerides oma kohustusi õppejõuna, töörühma juhina ning nelja lapse emana, sain mina sellest ajast kohal olla ehk kolmandiku. Siiski oli see rohkem välitöid, kui mul on aastaid olnud võimalik teha.

Lindude pesitsuskoloonias töötamine on privileeg. See on võimalus lähedalt näha, kuidas lindude elu sel väga väljakutseterohkel eluperioodil – pesitsemise ajal – käib. Ja mõtelda selle peale, mida üks lind mõtleb.

Mida mõtleb luik, kes oma pesa täidab munasuuruste kividega? Mitte ühtegi päris muna tema pesas polnud, kuid kivimune lisandus iga paari päeva tagant ning luik haudus neid hoole ja armastusega, nii nagu tema naabrid oma tegelikke järeltulijaid.

Mida mõtleb see emakajakas, kes on ennast sisse seadnud ühe kajakapaari vahetusse lähedusse, püüdes pesitsushooaega mööda saata isakajaka liignaisena? Näen teda väga usinalt pesa juures askeldamas ning kohusetundlikult oma mune haudumas. Ta on pesal palju rohkem kui põhinaine… Kas tal on vaja ennast tõestada, et järgmisel hooajal ehk ainukese partnerina läbi lüüa?

Mida mõtlevad need kajakad, kes endale mugava kivi asemel valivad seismiskohaks pesakohta tähistava kitsukese puuvaia? Alguses seisab vaia peal vaid üks kindel kajakas. Päevade edenedes näeme aga üha enamaid temast eeskuju võtmas ning oma osavust posti otsas balansseerides demonstreerimas. Kas see on märk kajakate kultuurist?

Üha tuttavamaks saab ka eri lindude iseloom. See luigeisa ei luba meil oma pesa lähedalt mööduda, vaid tuleb alati kasvõi merest tagasi kaldale, et meie peale, kael õieli, susistada, kui me ettevaatamatult sammu liiga lähedale teeme. See teine luik aga ei pane meid tähelegi. Isegi pesalt ei viitsi enam tõusta, kui me mööda läheme.

Kõige suurem tõenäosus nokaga vastu pead saada on tiirudelt, kes oma pisikesi kivikarva mune veepiiri läheduses raevukalt kaitsevad.

Oma iseloomud on ka selgelt näha eri liikidel. Laiul kehtib reegel: mida väiksem, seda kurjem. Kõige suurem tõenäosus nokaga vastu pead saada on tiirudelt, kes oma pisikesi kivikarva mune veepiiri läheduses raevukalt kaitsevad. Tiirudest poole kogukamad kajakad võivad samuti oma häiritusest rünnakuga märku anda, kuid seda vaid poegade koorumise perioodil ning pigem tiiva või jalgade kui nokaga. Pasarahe on kajaka põhirelv tema meelest liiga ülbete teadlaste vastu. Suured luiged on laiul nagu leebed lehmad. Vaikselt taaruvad nad mööda saart, nätsutades vetikaid ja merirohtu ning jättes maha hiiglaslikke luigekooke.

Loomade käitumist on pikalt peetud millekski lihtsaks, signaal-väljund automaatsüsteemiks, kus mõtlemiseks, iseloomuks ja kultuuriks ruumi pole. «Ärgem kaldugem antropomorfismi,» oli tavaline kriitika loomade käitumise inimlikkusest liigselt vaimustusse sattuvatele teadlastele. Loom on loom ja inimene on inimene.

Õnneks on nüüdseks siiski valdavalt tunnistatud, et inimese ja teiste loomade käitumine ei saa olla oma põhijoontelt väga erinev. On ju evolutsioon ja looduslik valik meie kõigi jaoks toimunud samamoodi. See tähendab, et loomade käitumises võib olla piisavalt ruumi mõttetööle.

Primaatide käitumise uurija Frans de Vaal on antropomorfismi vastandmõistena võtnud kasutusele termini «antropodenial». Tõlkes võiks see olla siis ehk inimsuse eitamine. Tema arvates on selgelt ekslik arusaam, et inimene on midagi väga erinevat ja loomade käitumises ei tohiks inimlikke jooni otsida. Tohib ikka. Lihtsalt peab säilitama terve ja teaduspõhise mõtlemise ning mitte kasutama inimese ja teiste loomade käitumise sarnasust lolluste ja vägivaldsuse õigustamiseks.

Mida rohkem me võtame aega selleks, et loomade käitumist jälgida, seda paremini õpime nägema nende käitumises järelemõtlemist, isiksust, õppimist ja kultuuri. Võib-olla, nähes teisi loomaliike millegi meiesarnasena, mitte lihtsate sisend-väljund robotitena, jagub meil ka rohkem empaatiat ja motivatsiooni hoida paremini nii neid loomi, kes oma igapäevaelus meist sõltuvad, kui ka neid, kelle elupaiku me oma igapäevategevuse käigus halastamatult hävitame.