Juhtkiri ⟩ Euroraha on bürokraatialohe küüsis

Urmas Nemvalts joonistab FOTO: Urmas Nemvalts Foto: Urmas Nemvalts

• Bürokraatia taastoodab end ise
• Riigile on liigne bürokraatiaaparaat koormaks
• Euroraha saamist on võimalik ka lihtsamalt menetleda

Riigikontroll avalikustas täna ülevaate Euroopa Liidu toetuste kasutamisest lõppenud rahastusperioodil. Tulemus lubab järeldada, et bürokraatialohe on varasemaga võrreldes päid juurde kasvatanud ja suudab rahade kasutamist efektiivsemalt takistada.

Kui ELi 2007.–2013. aasta eelarveperioodi lõpuks kasutati rahastusperioodi lõpuks ära 86 protsenti välistoetustest, siis sellele järgnenud 2014.–2020. rahastusperioodil suudeti sama ajavahemiku jooksul kasutada vaid 70 protsenti. Ministeeriumid on viidanud koroonakriisile, kuid riigikontrolli analüüs näitab, et vääramatu jõuga siin tegu pole (kui bürokraatiat ennast selleks mitte pidada).

Murphy seadus ütleb, et mistahes projekti haldusmehhanism tekitab endale ise tööd juurde reeglite üha punktuaalsema kontrollimisega, kuni aruandlusele kulutatud energia ületab kasu projekti põhieesmärkide täitmisest. Loodetavasti nii hull asi eurotoetuste kasutamisega siiski pole, kuid selged märgid menetlemisprobleemide kuhjumisest on olemas.

Kes on juhtinud Euroopa Liidu kaasrahastusega projekte, teab väga hästi, millist vaeva tuleb näha iga pisima kulutuse dokumentaalse tõestamisega. Suur osa sellest on puhtalt meie oma bürokraatide ülipüüdliku toimetamise tulemus. Ja võibolla ka hirm vastutuse ees, mistõttu on lihtsam olla pedantne, kui hakata omal initsiatiivil otsima lihtsamaid lahendusi.

Muidugi paneb see koormuse all ägama ka bürokraate endid. Riigikontroll ei pea siiski koosseisu edasist suurendamist põhjendatuks, vaid juhib tähelepanu juba aastast 2014 pärinevatele Euroopa Komisjoni lihtsustatud aruandluse juhistele, mille järgi võib paljusid kulusid arvestada standardnormide alusel, ilma et need peaks olema viimase detailini dokumentaalselt tõestatud.

Euroopa toetusraha kasutamise eest vastutab rahandusministeerium, kes ise protsessi kulgemises suuri probleeme ei näe. Tundub, et bürokraatialohel tuleks päid vähemaks võtta.

Asja teeb kurioosseks veel seegi, et projekte haldavad ministeeriumid põhjendavad lihtsustatud menetluse mittekasutamist rahandusministeeriumi vastuseisuga, too aga ütleb, et nende poolt mingit vastuseisu ei ole ja asi on ministeeriumide endi pädevuses.

Küllap europrojektide nõustajad on selliseid lihtsustusi ka soovitanud, aga nende arusaamad ei pruugi kokku langeda rahandusministeeriumi audiitorite ettekujutusega, mis on viinud vaidluse mõningatel puhkudel lausa kohtuni. Kusjuures sellistes vaidluses on riik vastamisi sisuliselt iseendaga, sedavõrd kui on tegu riigieelarvest rahastatavate projektidega. Siin on tegu kõige puhtakujulisema süsteemisisese haldussuutmatusega.

Omaette aur läheb omakorda ministeeriumidevahelisele võistlusele euroraha pärast. Taotlused on suhteliselt killustunud ja neid on sedavõrd palju, et ainult umbes iga neljas saab rahastuse. See tähendab, et rahastuseta jäänud kolme neljandiku taotluste koostamiseks kulutatud aeg ja ressursid on lihtsalt korstnasse kirjutatud.

Euroopa toetusraha kasutamise eest vastutab rahandusministeerium, kes ise protsessi kulgemises suuri probleeme ei näe ja vastuseks riigikontrolli soovitustele kehitab vaid õlgu. Tundub, et bürokraatialohel tuleks päid vähemaks võtta.