Jüri Kotšinev ⟩ Katus Euroopa kohal on habras

Ivan IV ehk Ivan Julm (1530–1584) tundis huvi lääne tehnoloogia vastu (nt trükitööstus) Foto: Internet

Jälgides lääneriikide käitumist alates 24. veebruarist 2022, on silma jäänud üks häiriv ja esmapilgul mõistetamatu tendents. Ühest küljest mõistetakse resoluutselt hukka Venemaa räige agressioon Ukraina vastu ning toetatakse deklaratiivselt ja ka aineliselt Ukraina riiki ja armeed. Teisest küljest räägitakse Putiniga kui võrdse riigipeaga. Mõtlen siin eelkõige Euroopa võimsamate riikide juhte, Prantsusmaa presidenti Macroni ja Saksamaa kantslerit Scholzi. Miks ei suuda lääneriigid loobuda Venemaast kui potentsiaalsest partnerist ja tooraine tarnijast vaatamata kõigele, mida see riik on korda saatnud? küsib ja selgitab sõjaajaloolane Jüri Kotšinev.

Lääneriikide suhetel Venemaaga on pikk ajalugu. Kõik algas 16. sajandil, kui katoliiklik Euroopa oli silmitsi kahe suure ohuga. Esiteks kardeti üha rohkem islami levikut ja teiseks tõstsid pead usureformijate liikumised (Jan Hus, kalvinism, Martin Luther). Rooma autoriteet Euroopa riikide seas hakkas aeglaselt, kuid kindlalt mõranema. Oli vaja uut liitlast sise- ja välisvaenlaste vastu.

Nii Vatikan kui ka talle veel truud Euroopa monarhid pöörasid pilgu kauge ja tundmatu idanaabri Venemaa poole. Tegemist oli kristliku maaga, mis oli õigeusklik ning seega samade juurtega, mis katoliiklased. Venemaal protestante ja reformaatoreid ei sallitud. Venemaa kui võimaliku sõjalise liitlasega loodi suhteid juba Moskva suurvürsti Vassili III (1479–1533) ajal, lootuses sõjalisele abile võitluses moslemitega ja reformatsiooni mahasurumisel.