Toomas Alatalu ⟩ Kuidas ajaloos maailma (ümber) on jagatud

Venemaa president Vladimir Putin vaatab veteranide keskel Moskvas Punasel väljakul Teise maailmasõja lõpu 77. aastapäeva paraadi Foto: Mihhail Metzel/Sputnik/SIPA/Scanpix

23. augustil 1939 sõlmitud Molotovi-Ribbentropi pakti mõistmisega on (pärast selle olemasolu ülestunnistamist Moskvas detsembris 1989) kõik korras: tegu on suurriikidevahelise territooriumite ja mõjusfääride jagamise leppega, kus ohvriteks valitud riikide ja rahvaste vastu kasutati nii sõjariistu kui poliitilist sundi, kirjutab politoloog Toomas Alatalu.

Demokraatlike suurriikide toetus kallaletungi ohvritele kujunes olematuks, mis lubas Nõukogude Liidul dikteerida Soomele alandavad tingimused. Järgnes demokraatliku Prantsusmaa kuulsusetu alistumine Hitlerile suvel 1940. Alles kahest totalitaarsest režiimist edukama kallaleminek kompanjonile juunis 1941 lõi uue ja püsiva sõdivate riikide jaotuse – fašistlikud teljeriigid ja antifašistlik koalitsioon, kuhu demokraatlike riikide kõrval kuulus ka Natsi-Saksamaa äsjane partner NSV Liit. Igal juhul oli teise maailmasõja algus keerulisem kui esimesel, kus suurriikide leerideks jagunemine oli eelnevalt paigas.

Territooriumite/mõjusfääride jagamine – kui suurriikidele tunnuslik tegevus – jätkus sõjapäevil. Seda tegid või üritasid teha ka uued liitlased kohe pärast leeride paikapanekut. Hilisemate võitjate poolel oli selleks Inglise ja Nõukogude vägede sisseviimine kokkulepitud aladele Iraani augustis-septembris 1941 ja järgnev okupatsioon sõja lõpuni. Sellega nulliti Berliini positsioon Iraanis ja Iraagis ning võimalus sealset naftat kasutada. 1945.–1946. aastal üritas Stalin tsooni Iraanis päriseks saada, ent vastuseisule põrkunult loobus, keskendus Euroopale ja rahuldus Königsbergi/Kaliningradi oblastiga.