PEATOIMETAJA KOLUMN ⟩ Millised Eesti kütuseärimehed ripuvad veel Venemaa naftanisa otsas?

Postimehe peatoimetaja Priit Hõbemägi Foto: Madis Veltman

• Rahandusministeerium hoiab saladuses agressorriigiga äri ajavaid ettevõtteid
• Ministeeriumi ametnikud vabandavad salastamist halduskoormusega
• Vene nafta pealt kasumeid teenivad ettevõtted on Eestile julgeolekuoht

Venemaa kütusemere loksumine Eestis ja selle omanike visa varjamine riigiametnike poolt on küll selge julgeolekuoht. On peaaegu võimatu ette kujutada, et kaitsepolitsei, erinevad luureametkonnad ja PPA ei ole teadlikud kriitilisest kütusesõltuvusest, selle põhjustest ja peategelastest. Miks siis seda informatsiooni avalikkusega ei jagata?

Tänavu kevadel, mõned kuud pärast Venemaa kallaletungi Ukrainale ütles mulle üks Eesti suurettevõtja: «Tallinna naftamahutid on pilgeni täis Venemaalt pärit kütust, mida toovad sisse vaid paar ettevõtet.» Jutud selle kohta, et Venemaa kütus loksub endiselt naftamahutites ja voolab bensiinipaakidesse on kestnud läbi suve.

29. augustil kirjutas Delfi Ärileht, et Circle K palus ametkondadel (maksu- ja tolliametil ning välisministeeriumil) avalikustada andmed selle kohta, millised ettevõtted pärast Euroopa Liidu sanktsioonide kehtestamist endale Venemaa naftatoodete impordi jätkamiseks erandit taotlesid. Nad ei saanud seda infot.

Eesti Vabariigi valitsusele ministrile alluv ministeerium hoiab rangelt saladuses ettevõttete nimesid, kellel on hädavajalik agressorriigiga võimalikult kaua ärisuhteid jätkata.

Eesti õliühing pani rahandusministeeriumile ette muuta saatedokumentides ja vastavussertifikaadil kohustuslikuks kütuse päritolumaa märkimine, sest dokumentidel on vastavad lahtrid isegi olemas. Aga võta näpust! Ministeerium leidis, et paari tühja lahtri täitmiseks oleks vaja muuta Euroopa Liidu õigust. Ja üldse – sellise info kontrollimine sunniks ministeeriumi ebamõistlikult palju kulutama ja suurendaks halduskoormust.

Nii on saanud Eestist mõne kütuseid importiva ettevõtte tõttu ka Venemaa sõjamasina aktiivne rahastaja. Eesti Vabariigi valitsuse ministrile alluv ministeerium hoiab rangelt saladuses ettevõttete nimesid, kellel on hädavajalik agressorriigiga võimalikult kaua ärisuhteid jätkata.

Eestis valitseb ühel ja samal ajal mitu erinevat eetilist normi. Valdav osa elanikest tajub teravalt ülekohut, mida Venemaa Ukrainale teeb. Kui me poleks NATOs ja ELis, siis tabaksid vene raketid Toompead, ning maailma ajakirjanduses ilmuksid fotod tapetud, vägistatud ja põlema pandud eesti naistest ja lastest ning tänaval tapetud meeste surnukehadest. See kõik on juba Eestis toimunud 1940. ja 1944. aastal ja juhtuks uuesti, kui Venemaa vaid julgeks NATOt rünnata.

Teine norm on nendel kütuseärimeestel, kes kauplevad Venemaalt pärit kütusega niikaua kuni see on vähegi võimalik. Nad tegutsevad rahandusministeeriumi mõjupiirkonnas, kuid väljaspool südametunnistuse mõjupiirkonda. Suure võimalikkusega kannavad nad vene perekonnanimesid ja on ehk ka pälvinud Eesti Vabariigi kodakondususe «eriliste teenete» eest.

Teine norm on nendel kütuseärimeestel, kes kauplevad Venemaalt pärit kütusega. Nad tegutsevad rahandusministeeriumi mõjupiirkonnas, kuid väljaspool südametunnistuse mõjupiirkonda.

Kolmas eetiline norm on rahandusministeeriumi ametnikel, kes ütlevad, et pole võimalik kütuse päritolu kohta infot nõuda, sest see nõuaks ressurssi ja halduskontrolli. Nii lolli juttu pole tõesti juba ammu kuulnud, tahaks lausa vaadata pildi pealt nende inimeste nägusid, kes sellist jaburust väidavad. Kas need ametnikud ikka saavad aru, et nimede varjamine aitab kaudselt kaasa, et Venemaa täiendab ressursse, millega jätkata ukrainlaste tapmist?

Möödunud nädalal rullus Eestis lahti vastasseis välisluureameti ja kaitseministeeriumi endiste ametnike vahel. Seda jälgiti hinge kinni pidades. Väideti isegi, et «nendest asjadest» rääkimine on julgeolekuoht. Mina nii ei arva, aga Venemaa kütusemere loksumine Eestis ja selle omanike visa varjamine riigiametnike poolt on küll selge julgeolekuoht. Kuni meil on ettevõtjad, kelle huvides on teenida Venemaa naftaga kauplemise pealt ning nad ei ole avalikkusele teada, siis on see julgeolekuoht. Kui Eesti kütusemahutid on täis Venemaa naftat, siis on see julgeolekuoht.

Kuni meil on ettevõtjad, kelle huvides on teenida Venemaa naftaga kauplemise pealt ning nad ei ole avalikkusele teada, siis on see julgeolekuoht.

On peaaegu võimatu ette kujutada, et kaitsepolitsei, erinevad luureametkonnad ja PPA ei ole teadlikud kriitilisest kütusesõltuvusest, selle põhjustest ja peategelastest. Miks siis seda informatsiooni avalikkusega ei jagata? Ja miks rahandusministeerium selle äri osalisi nii visalt varjab? Meil on vaja kohe teada saada, kuidas asjad Venemaalt pärit kütusega tegelikult on. Sest vastasel korral võib järeldada, et Eesti riigiametnikud tegutsevad sõjard Putini ja Venemaa tapamasina huvides.