Meelis Oidsalu ⟩ Süvariigi mõiste vajab valimiste eel uut definitsiooni

Meelis Oidsalu Foto: Mihkel Maripuu

Selle nädala jooksul – suuresti minu enda algatusel (pean silmas esmaspäeval ERRis avaldatud arvamuslugu ühes julgeolekuasutuses valitsenud juhtimiskultuuri kohta) – sai taas aktuaalseks süvariigi mõiste, kirjutab Fookuse «Võimu ja julgeoleku» toimetaja Meelis Oidsalu.

Me võime ilkuda selle EKRE poolt monopoliseeritud väljendi kui paranoiateooria üle, aga väidan, et süvariigi mõistega lehvitamine on omal kombel kasulik mõlemale poolele. Nii EKRE-le, kes kõneleb riigiametnike siseringi riigivastasest vandenõust, kui ka ametkonnale ja valitsuspoliitikutele, kellele see sõna annab hea võimaluse distantseeruda igasugusest edasisest mõistlikust sisulisest diskussioonist selle üle, kas meie riigi täitevharu võimupraktikad on piisavalt usaldusväärsed ja läbipaistvad.

Mul puuduvad andmed selle kohta, et riigis eksisteeriks ametnike riigivastast konspiratiivtegevust. Eesti ametnikud ei ole teiste ELi riikide ametnikega võrreldes sugugi kehvemad ei missioonitunde ega erialase soorituse poolest. Küll aga on Eesti avalikus teenistuses juba kolm aastakümmet juuri ajanud mitu mõtteviga, millega ei ole avalikus teenistuses tegeldud, aga millega tuleb tegelda, kui tahame säilitada avaliku teenistuse usaldusväärsuse ka riigiteenistujate endi seas.