Võtame kasvõi viimased kolm-neli nädalat. Olen lugenud analüüse ja nende järelanalüüse ning eelmiste kajastusi mõne teise riigi meedias, samuti inimeste kommentaare: et Venemaa on majanduslikult kokku varisemas, et Venemaa majandus siputab ennast sanktsioonidest välja suurema võitjana kui arvata, et Venemaal ei ole enam ressursse Ukrainas sõda pidada, et Venemaa kogub enda taha uskumatuid jõuvarusid. Olen lugenud, et Zelenskõi on aus mees, et Zelenskõi ja Ukraina valitsus mängivad uskumatult räpaseid mänge maavaradega, et Saksamaa on limukas, et Saksamaa on just see riik, kes saab veel muuta sõja kulgu, et kõiges on süüdi Putin ja et suures osas on kõiges süüdi Venemaa elanikkond.
Sealjuures on suur osa kogu sellest trükitud materjalist nii massiivne, et paneb pea ringi käima, kui suuri teemasid tõmmatakse kokku ühe hingetõmbega. Elades Saksamaal, rahva keskel, kes neljakümnendate aastate teisel poolel vabastati kollektiivsest süüst, filosoofide, sõjateadlaste pikkade arutluste ning lõputute sündmuste, nagu Nürnbergi protsess või Frankfurdis tegutsenud kuulsa juristi Fritz Baueri ja Adolf Eichmanni kohtuasjade läbi, on täheldusväärne, et hetkel on see keeruline küsimus rahva kollektiivsest süüst üksikinimeste lahendada, kiiresti ja omapäi.