Sadade uute «surnud hingede» seas – tuntud ajakirjanikud ja politoloogid, aga ka lihtsalt ausad inimesed, kellel on valedest süda paha – paistab silma üks elatanud mees, minu sõber, kellega kohtusin Riias. Ta paistab silma selle poolest, et tema aitaski peaaegu kõikidel lahkujatel juba päris lapsepõlvest peale aru saada, kus on hea ja kus on kuri.

Maia kasvas üles tema raamatute järgi, nüüd nõuab Marianna, et teda loetaks talle enne magamajäämist. Ta sai veel enne sõda Riias kena korteri. Nüüd kukkuski välja omamoodi pooleldi-ärasõit tuttavasse linna, kus enamik elanikkonnast räägib vene keelt või on lihtsalt venelased.

Kuidas aga ennast õigesti üleval pidada, et kunagi võiks kartmatult tagasi pöörduda?

Kas nimetada sõda sõjaks või mitte ja vastavalt Moskva nõudmisele mitte pidada sõda sõjaks?

Peituda, kaduda või käituda vabalt?

Kas naasta, kui kuum sõda muutub külmaks, või oodata, kuni peategelane lavalt lahkub?

Helistada Vene telefonilt või seda mitte usaldada?

Kas sind kuulab pealt üks või kaks majorit?

Ja üleüldse – keda usaldada?

Kas nad nimetavad su järgmisel nädalal välisagendiks või mitte? Millest see oleneb? Sinu käitumisest? Sinu tuntusest? Juhusest? Ja kui nimetavad, mis siis?

Kui on sõda, võidakse maha lüüa kes tahes – surm on vabadusse pääsenud.

Sõja puhkedes muutus sekundiga kõik. Hoolimata viimaste aastate kruvide kinnikeeramisest meenutatakse sõjaeelset aega kui taevalikku.

Šiva, mu sõber, kuidas sul seal läheb?

Kommentaarid (7)
Copy