/nginx/o/2022/05/10/14542550t1h7034.jpg)
- Pärast sõda saab Venemaast ettearvamatu riik
- Vene kultuur on venelastele vähe õpetanud
- Vene numbrimärkidesse suhtutakse põlgusega
Sadade uute «surnud hingede» seas – tuntud ajakirjanikud ja politoloogid, aga ka lihtsalt ausad inimesed, kellel on valedest süda paha – paistab silma üks elatanud mees, minu sõber, kellega kohtusin Riias. Ta paistab silma selle poolest, et tema aitaski peaaegu kõikidel lahkujatel juba päris lapsepõlvest peale aru saada, kus on hea ja kus on kuri.
Maia kasvas üles tema raamatute järgi, nüüd nõuab Marianna, et teda loetaks talle enne magamajäämist. Ta sai veel enne sõda Riias kena korteri. Nüüd kukkuski välja omamoodi pooleldi-ärasõit tuttavasse linna, kus enamik elanikkonnast räägib vene keelt või on lihtsalt venelased.
Kuidas aga ennast õigesti üleval pidada, et kunagi võiks kartmatult tagasi pöörduda?
Kas nimetada sõda sõjaks või mitte ja vastavalt Moskva nõudmisele mitte pidada sõda sõjaks?
Peituda, kaduda või käituda vabalt?
Kas naasta, kui kuum sõda muutub külmaks, või oodata, kuni peategelane lavalt lahkub?
Helistada Vene telefonilt või seda mitte usaldada?
Kas sind kuulab pealt üks või kaks majorit?
Ja üleüldse – keda usaldada?
Kas nad nimetavad su järgmisel nädalal välisagendiks või mitte? Millest see oleneb? Sinu käitumisest? Sinu tuntusest? Juhusest? Ja kui nimetavad, mis siis?
Kui on sõda, võidakse maha lüüa kes tahes – surm on vabadusse pääsenud.
Sõja puhkedes muutus sekundiga kõik. Hoolimata viimaste aastate kruvide kinnikeeramisest meenutatakse sõjaeelset aega kui taevalikku.
Šiva, mu sõber, kuidas sul seal läheb?
Goyal oli õigus: sõda on uinunud mõistus. Lõhe sõjaeelse eluga mitmekordistub iga päevaga. Pärast sõda kerkib Venemaa esile kui arusaamatu, ettearvamatu riik.
Enne meie reisi olin üsna hiljuti Riias festivali žürii liige, sõda oli siis juba alanud. Mind keelitati mitte tagasi pöörduma. Aga kuidas ma saaksin oma pere sinna jätta, panna nad olukorda, kus nad peavad ise rabelema, et ära sõita? Otsustasin tagasi tulla. Mõnele see ei meeldinud. Kui mu kolleeg vene kultuuri alal otsustas Riiga jääda, sõitis kokku ohtralt rahvusvahelisi ajakirjanikke. Telekaamerad, fotograafide välklambid. Seisin ukse juures ja sain aru, et kui see juhtuks minuga, ei lubataks mu perel lahkuda – kättemaksuseadus. Või ma eksin? Sõda muutis elu tolmuks. Kuid isegi selles tolmus, selsamal festivalil, hoolimata sõjast, läksid peaauhinnad Vene filmidele. Aga žürii oli Euroopa oma.
Seal saingi tuttavaks eestlanna Tiinaga. Seal suhtlesime opositsioonilise ajalehe Novaja Gazeta peatoimetaja ja Nobeli rahupreemia laureaadi Dmitri Muratoviga. Tema naasis samuti Moskvasse nagu minagi. Aga kui kauaks? Tema pidi ajalehe kuni sõja lõpuni seisma panema – muidu oleks see suletud. «Kõik on ära varastatud, reedetud, maha müüdud...» kirjutas Anna Ahmatova 1920ndate alguses, kuid nendesamade värsiridadega jätkates nägi ta kõigest hoolimata valgust – sõpruses, isiklikus elus, perekonnas. Nii sõime meiegi koos lastekirjanikuga maitsva õhtusöögi ja jõime suurepärast veini. Kehastudes muinasjutuvestjaks, luges ta minu lastele oma uusi luuletusi, selliseid laste-mittelaste. Viskasime nalja. Peremehe imeline koer haukus. Naersime. Siis ei naernud. Sõda on täis kuulujutte ja klatši. Keegi võeti maha, keegi pandi istuma, keegi unustati ära. Navalnõi on oma vangistuses täiesti ära kadunud. Sõda on ära keelatud, aga ka sõna «rahu» on keelatud. Naersime jälle. Ehmusime. Goyal oli õigus: sõda on uinunud mõistus. Lõhe sõjaeelse eluga mitmekordistub iga päevaga. Pärast sõda kerkib Venemaa esile kui arusaamatu, ettearvamatu riik.
/nginx/o/2016/11/28/6123427t1h7e39.jpg)
Vilnius. Viiuli jõud ei rauge iial
Sõda nullis kõik teemad, kõik muutus soikunuks, ebahuvitavaks. Anekdoodid, vene mõistuse elav toit, on lakanud olemast naljakad, on muutunud mõttevärdjateks. Kuid on veelgi kohutavam asi – eluliste ja loominguliste õnnestumiste nullimine. Vilniuses leidsin uute «surnud hingede» seast Moskva muusiku, sümfooniaorkestri juhi, keda tunnen lapsepõlvest saati. Ta pole kunagi olnud dissident ega ka nonkonformist, kuid see sõda, otsekui mõeldamatu perverssus, muutus talle väljakannatamatuks ja ta rändas välja Vilniusse. Ta on juba jõudnud saada mitu äraütlemist rahvusvahelistelt filharmooniatelt, sest ta on... venelane. Teisalt on selge, et kui ta tagasi ei lähe, jääb ta orkestrist ilma. Mida teha? See igavene vene küsimus rippus kui kirves meie pea kohal.
Nüüd aga, juba vastupidisest suunast, sain ootamatu armastusavalduse vene kultuuri vastu. Pärast aastatepikkust tööd Vahtangovi teatris naasis Moskvast Vilniusse lavastaja Rimas Tumanis. Leedus peetakse teda Moskvas tehtud töö tõttu reeturiks ja Moskvale oli ta ebameeldiv kui leedu rahvuslane. Mitte kuigi ammu lavastas ta Tolstoi romaani «Sõda ja rahu» ainetel näidendi, kus ainsaks dekoratsiooniks oli diagonaalselt üle lava jooksev sein, mis eraldas elu ja surma, head ja kurja. Rimas rääkis Tolstoi vahendusel ennekõike iseendast, oma võitlusest vähiga ning leidis Nataša Rostova armastuses elava ja pilkava inimloomuse vormi. Etendus rabas sõjaeelset Moskvat oma avameelsusega, tundus, nagu oleks avanenud tähenduste sügavik. Ja siin see ongi – nullimine. Teda pole vaja ei siin ega seal. «Igal pool reetur,» nagu ta ütleb. Oma haigusest hoolimata tuli ta minuga kokku saama värske ja näiliselt tervena. Me naersime palju (nagu ka lastekirjanikuga), meenutades ühise mineviku erinevaid varjundeid. Naer on muidugi ravim, aga mitte imerohi. Ja ma olen kindel, et just Tolstoi koos Tšehhovi ja Turgeneviga on eurooplasi karastanud nende vihkamises praeguse sõja vastu. Alguses õppis vene kultuur lääne kogemusest, seejärel õpetas ise mitut põlvkonda eurooplasi. Ainult meile endile on vene kultuur vähe õpetanud.
/nginx/o/2022/08/25/14788485t1h1fa9.jpg)
Minu kurb muusik tuletas meelde mu vanemaid. Tema isa, geniaalne viiuldaja, sõbrustas minu isaga, kes töötas Hruštšovi sula ajal Nõukogude Pariisi saatkonnas kultuurinõunikuna. Viiuldaja oli sõitnud haruldast viiulit ostma. Pärast ostu läksid nad Ameerika viiuldaja Yehudi Menuhini juurde. Muusikud olid viiulist nii võlutud, et nad sõna otseses mõttes kiskusid seda üksteise käest ära ja kaifisid, unustades isa. Tema vaatas neid imestunult. Kõik ideoloogilised erinevused ameeriklase ja nõukogude muusiku vahel olid kadunud. Mulle meenus, kuidas isa mulle rääkis, et sai sellel hetkel aru: muusika on tähtsam kui kõik muu.
Poola. Häbi on olla venelane
Meil on ütlus: «Loodus puhkab lastes.» See on siis, kui andekatel vanematel tulevad keskpärased lapsed. Minu poeg elab juba aastaid Poolas – tema ema on poolatar. Ta elab Venemaa piiri lähedal Masuuria järvede ääres. Maja juurest viib tee vee äärde. Seal on paat. Kohe kõrval on laud pikniku pidamiseks. Ta kujundab raamatuid. Muutsin tema ja ta pere jaoks ütlust: lapsed puhkavad looduses.
Võib-olla tal ongi õigus: peida ennast kuhugi ilusasse maakera nurka ja ela oma rõõmuks. Tormilisest vene õnnest loobudes. Ta püüdis kogu jõust veenda mind mitte läbi Poola sõitma. Rääkis telefonis, et kleepis pisarsilmil kinni Vene lipu oma auto Vene numbrimärgil – poolakad olid lasknud signaali ja kirunud moskoviiti. Ma ei kuulanud teda. Baltikumist tulles põikasime talle külla. Vastavalt peretraditsioonile käisime Jaapani restoranis. Seal istusid tursked ja lõbusad jalgpallisärkides Ameerika poisid, valge- ja mustanahalised – Ameerika sõdurid, kes on sellesse piirkonda majutatud. Nad vaatasid meid traditsioonilise Ameerika heasüdamlikkusega, kuid ma kujutasin ette, kuidas nad lahingusse lähevad, kuidas tapjateks muutuvad. Keskpärane inimkond ei ole suutnud toime tulla agressiivsete instinktidega, ei ole jõudnud kaugele ürgsetest esivanematest, kes jumaldasid sõda.
Ka meie kleepisime üsna argpükslikult numbrimärgil trikoloori kinni – ja panime mööda. Nagu kõigile teada, on Poolas tohutult Ukraina põgenikke. Nad teavad väga hästi Vene numbrimärke – meid ei päästnud kleebis numbril ja Ukraina lipp pagasnikul. Meile karjuti järele: «Slava Ukraine!» ja vibutati rusikaid. Minu tüdrukud olid surmani ehmunud.
/nginx/o/2022/08/25/14788481t1hedee.jpg)
Varssavi kesklinnas Smolna tänaval laadisime oma pagasi hotelli ees maha. Märkasin pikka mustas mantlis prillidega pani, kes meid vahtis. Selline täiesti auväärne pan. Ta tuli meie juurde ja küsis minult: «Kas teil ei ole häbi olla venelane?»
Vastasin talle poola keeles, et olen selle sõja ja Kremli vastu, aga ta ei tahtnud seda uskuda ja muigas, vaadates meie kinnikleebitud Vene numbrimärki. Ütlesin, et räägin temaga poola keeles, sest mul on poeg, kes on poolakas, ja ta sattus mõnevõrra segadusse, astus eemale, aga hakkas meid telefoniga filmima. Võtsin ka oma telefoni välja – selline lühike videosõda oli, kuni ta ümber pööras ja lahkus.
Ajalugu kordus. Nõukogude ajal sõitsin koos oma poolatarist naisega Varssavisse Nõukogude numbrimärkidega Ladas. Kord sõitsin üksinda mööda Novy Svyati tänavat ja mingi elegantne kaabuga pan sülitas mulle demonstratiivselt kapoti peale. Tõstsin pöidla, et talle mõista anda, et ma saan temast aru. Te oleksite pidanud nägema tema jahmunud silmi!
Õhtusöögi ajal rääkisin oma sõbrale, Solidaarsuse legendaarsele kangelasele Adam Michnikule oma kokkupuutest Poola vihkamisega selle praeguses versioonis. Ta oli nördinud. Aga mis siis! Kohutavad sõjad Aafrikas unustatakse kiiresti, kuid sõda Euroopa keskel ei unustata aastakümneid. Meie kolmas vestluskaaslane, Kiievist pärit vene ajakirjanik K. hakkas rääkima Butšast. Nüüd saab selle linnakese nimi sama tuntuks kui Katõn. Muuseas, Venemaal on ikka veel kangekaelseid inimesi, kes kõigest hoolimata peavad Katõni timukateks sakslasi. Sama ootab ees ka Butšat. Me piinasime ennast mõttega, et Ukraina ei tohi lahinguväljal võita. Kõige parem oleks nagu Talvesõjas Soomega 1940. aastal: Stalini libavõit, tegelikult kaotus, andis soomlastele võimaluse riigi erapooletu staatus säilitada. Aga siin, mida lähemale ukrainlased võidule jõuavad, seda ilmsemalt kasvab mõne Ukraina linna kohale tuumaseen. Vaidlesime selle üle, millisele neist võidaks aatomipomm visata. Võrdlesime eilseid ja tänaseid diktaatoreid. Adam puhkes naerma: korraldasime hobuste võiduajamise!
Rääkisin edasi, et lääs on aastaid Ukrainasse halvustavalt suhtunud. Siinkohal ütles ajakirjanik mulle, et pole vaja sülitada kaevu, millest ise vett jood, ja pani eetri kinni.
Mõne aja pärast kutsus ajakirjanik K. mind Ukraina telekanalisse esinema. Hakkasin edasi arendama meie õhtusöögi teese. Putinil on aatomipomm taskus. Rääkisin edasi, et lääs on aastaid Ukrainasse halvustavalt suhtunud. Siinkohal ütles ajakirjanik mulle, et pole vaja sülitada kaevu, millest ise vett jood, ja pani eetri kinni.
Vene hing leidis pelgupaiga
Kõikjal Poolas lehvisid Ukraina lipud. Minu tüdrukud kartsid isegi bensiinijaamades pissil käia. Lisaks tõusis kohutav tolmutorm. Kiirtee oli kaetud voogavate liivamadudega. Torm lõppes piiril.
Ma pole kunagi sellise kergendusega Poola-Saksa piiri ületanud. Saatus tõi meid nüüd mõneks ajaks Wiepersdorfi lossi elama, hinge tõmbama. Minu prantsuse hing juubeldab: siin on prantsuse park, mille põõsad on pügatud mitmesuguste geomeetriliste kujundite järgi. Minu meel on rõõmus: siin elas Bettina von Armin, saksa romantikute maagiline kristall. Pargis, kuhu see vapper liiderdaja on maetud, võeti kevadilmade puhul püstloodis puusärkidest välja antiiksete sõdalaste ja paljasjalgsete kaunitaride kujud. Sõdu tuleb alati ette. Ebainimlikkus on inimese lahutamatu osa. Kodumaa kaitsjate ennastsalgavus on samuti inimlik fakt. Putin lõi Ukraina rahva ja koondas ta verega ühtseks. Pargis laulavad erinevate häältega linnud. Minu vene hing küsib murelikult: millal ma siis lõpuks oma papagoid Šivat näen?
/nginx/o/2022/08/25/14788486t1h8f87.jpg)
Tõlkinud Ago Raudsepp