Eesti keele oskusega on vähemalt minevikus kimpus olnud ka Maardu volikogu. Ja eks Tallinna linnavolikoguski oli vahepeal terve hulk inimesi, kelle eesti keele oskus oli nii kehv, et neile tuli värvilise pliiatsiga märku anda, kas peab hääletama mõne eelnõu poolt või vastu.
Probleemi lahendada – või õigemini sellest mööda hiilida – on püütud mitut moodi, nii venekeelseid sõnavõtte eesti keelde tõlkides kui ka enne volikogu ametlikku koosolekut vene keeles kokku leppides, mis sellel toimuma hakkab.
Põhimõtteliselt võibki volikogusse pääseda täiesti umbkeelne inimene, sest kohaliku omavalitsuse valimise seadus kandidaatidelt eesti keele oskust ei nõua. Riigikeele oskuse nõue oli seaduses omal ajal olemas, aga riigikogu tühistas selle kui tarbetu 2001. aastal, kui hakkas kehtima nõue, et istungid peavad toimuma eesti keeles.
Volikogu liikmed peavad olema Eesti kodanikud, seega võiks eeldada, et nad oskavad ka eesti keelt. Tõepoolest, õigusjärgse kodaniku puhul võib juhtuda, et ta tegelikult eesti keelt ei oska – tema keeleoskust ju keegi ei kontrolli. Naturalisatsiooni korras kodakondsuse saanud peavad läbima keeleeksami. Nagu näha, sellest kahjuks siiski ei piisa volikogu töös eesti keeles osalemiseks. Venekeelses keskkonnas nagu Narva ilmselt võibki õpitud eesti keel päris kiiresti rooste minna, kui praktikat napib.
Kui volikogu liige ei oska piisaval määral eesti keelt, pole ta tegelikult võimeline oma valijaid esindama, sest tal pole võimalik iseseisvalt aru saada, mida ta teeb.