Marti Aavik: milleks meile Soome?

Marti Aavik Foto: Peeter Langovits

Eesti on maailma naba. Ehkki tähelepanuväärset toimub ülejäänud ilmas hoopis rohkem, on täiesti loomulik vaadata maailma oma mätta otsast. Mõistlikumalt väljendudes tuleb kõike võõrast vaadelda huviga, avatult, nagu öeldakse, aga enesekindlalt, oma väärtustest ja ka huvidest teadlik olles. Muidu lahustudki ära, pudened kildudeks, alguses vaimus ja virtuaalselt ning seejärel päriselus.

Soome on eestlastele suurepärane võrdlusmaa. Me põhjanaaber troonib ühiskonna kvaliteeti kirjeldavate edetabelite tipus, kuhu jõudmisest veel mõnikümmend aastat tagasi unistadagi ei osatud. Kuna lähiajaloost rohkem räsitud Eesti on paljudes olulistes asjades Soome tuules, võiksime olla vähemalt natukenegi uhked.

Meenub ühe Ameerika ajakirja koostatud edetabel, kus Soome oli esimesel kohal (parim maa elamiseks, oli seal mu mäletamist mööda kirjas). Järgmises numbris ilmus kaks lugejakirja. Üks texaslane kirjutas, et Soome esikohale seadmine on puhas lollus, sest igaüks teab, et kõige parem on elada USAs, eriti Texase osariigis. Teine kiri oli saabunud Espoost.

Kas te siis ei arvestanud, kui palju on Soomes enesetappe ja joodikuid, kui palju vaesust, hoolimatust jne, küsis soomlane – nii masendava riigi saavad esikohale tõsta ainult täiesti asjatundmatud. Suur pilt on ähmane mõlemal, nii tüüpiliselt sirgjoonelisel Ameerika patrioodil kui ka iseloomulikult murelikul soomlasel.

Jah, me ei piidle maailma enam ammu läbi lukuaugu. Aga meil, eestlastel, on siiski suur luksus vaadata Soomet lähedalt, tajuda pisiasju, mis edetabelitesse ei mahu. Kui meie avalikud enesepiitsutajad vaevuksid kas või Soomega lähemalt tutvust tegema, avastaksid nad, et Eesti pole hädades kaugeltki nii unikaalne, nagu nad arvavad. On probleeme, millega ühiskonnad võib-olla jäävadki maadlema, ning on lihtsamaid, mille lahendamiseks muidu toredas Soomes pole otsustavust jätkunud.

Ma ei taha kaugeltki esineda jõuetuks tegeva «sama jama igal pool»-hüüatusega. Vastupidi, detailirohke lähivaade väga headest «teistest» võiks meid veenda, et mida suudavad nemad, võiks olla jõukohane meilegi; paljudes asjades see juba ongi nii.

Laiemas raamistikus pole Soomelgi olnud ideaalset stardipositsiooni, aga näete, visadus (ja muretsemine?) on teinud riigist, mida veel 70ndatel tunti maailmas parimal juhul sauna järgi, midagi päris erilist – teistest parem, ohtrale joomisele ja masendavatele ilmadele vaatamata. Saagem inspiratsiooni!