Päevatoimetaja:
Mart Raudsaar

Tõnis Saarts Vene vähemuse nõrkusehetke võimalused (14)

Pronkssõduri kuju Siselinna kalmistul
Pronkssõduri kuju Siselinna kalmistul Foto: Liis Treimann

Miks Narvas ei leidnud aset midagi Pronksiöö-laadset? Põhjusi on mitu, kuid peamine on, et vene vähemus Eestis on tänu sõjale Ukrainas seesmiselt lõhestunud, puudub erakond, kes neid ühtse blokina esindada suudaks ning Kreml oli liiga hõivatud teiste muredega, et Putini-meelsetele efektiivset propaganda- või eriteenistuslikku toetust pakkuda, kirjutab politoloog Tõnis Saarts.

Lühidalt, vene kogukond Eestis on seesmiselt killustunud, segaduses, ilma autoriteetsete siseriiklike eestkõnelejateta ja radikaalsem osa ka piiritaguse toetuseta. Sellest, kuidas osatakse praegust ajaloolist hetke integratsioonipoliitika edendamise seisukohast ära kasutada, sõltub paljuski järgneva kümnendi (eba)edu. Küsimus on, kas lööme pigem käega («neile ei tee nagunii midagi selgeks»), või võtame konstruktiivsema suuna, üritades teadlikult hakata kultiveerima midagi, mida nimetaksime läänemeelseks või vähemalt mitte-putinlikuks, eestivenelase uueks identiteediks.

Kuigi Eestis ei avaldata julgeolekukaalutlustel avaliku arvamuse küsitlusi, et saaksime pildi, mida siinsed venekeelsed Ukraina sõjast mõtlevad, annavad kaudse vihje Lätit puudutavad uuringuandmed, mille järgi on kolmandik venekeelsetest Lääne-meelsed ja pigem Ukrainat toetavad, kolmandik segaduses ning kolmandik usub endiselt Kremli narratiive. Eesti kontekst ja vene vähemus pole kuigi erinev Lätist. Nii võib eeldada, et meiegi puhul saaks rääkida laias laastus sarnasest jaotusest. Putinoididest kolmandikuga pole midagi teha – neid ümber ei veena. Lähituleviku integratsioonipoliitika peamine sihtgrupp võiks olla see kolmandik, kes on praegu segaduses ja kahevahel.

Tagasi üles