Enamik meist on annetanud, paljud korduvalt. Aga meie toetus ei tohi raugeda. Igaüks võiks endale lubada, et kuni see sõda kestab, teeb ta Ukraina toetuseks annetuse vähemalt kaks korda aastas: 24 veebruaril – tänuga, sest Ukraina kaitseb ka meie iseseisvust, ja 24. augustil – veendumuses, et Ukraina selle sõja võidab.
Kuid see pole kõik, mis me saame teha. Me saame vastu pidada ja peame vastu pidama majanduslikele tagasilöökidele, mis sõda kaasa toob. Venemaa ei sõdi üksnes Ukraina vastu – nagu Putin pool aastat tagasi oma programmilises kõnes ütles, on Venemaa eesmärk Euroopa jõujooned ümber kujundada.
Ja kui me ei taha lasta end põlvili suruda, siis tuleb võiduni sõdida ka majandussõda, maksku mis maksab. Pidagem seda meeles, kui hinnatõus hakkab tuju rikkuma. See on köömes selle kõrval, mida ukrainlased peavad kannatama.
Kuid see pole kaugeltki kõik. Putini režiimile tuleb avaldada ka survet, ja sellist survet, millel oleks tulemusi. Venemaa valuline reaktsioon on näidanud, et turismiviisade keeld on midagi, mis võib kallutada avalikku arvamust – seda eeskätt seetõttu, et see mõjutab Venemaa elanikkonna jõukamat ja mõjukamat osa.
On näha, et nn vana Euroopa ei suuda seda ideed veel omaks võtta. Kuid selle nimel tuleb jätkata diplomaatilisi pingutusi. Aga kui see jääb venima, siis peame meie, Venemaaga piirnevad Euroopa Liidu riigid, seda ikkagi tegema. Kuni käib sõda, tuleb aken Euroopasse kinni müürida.