JUHTKIRI ⟩ Ukraina, sa pole üksi!

Päeva karikatuur FOTO: Urmas Nemvalts Foto: Urmas Nemvalts

• Me ei tohi kodanike ja riigina Ukraina aitamisest väsida
• Majandussõda toob raskusi, aga see sõda tuleb pidada ja võita
• Kuni sõda kestab, tuleb Vene turistidele aken Euroopasse sulgeda

Ukraina iseseisvuspäeva puhul andis Postimehele intervjuu Marjana Betsa, Ukraina suursaadik Eestis. Ajakirjaniku küsimuse peale, kuidas ukrainlased oma iseseisvust tähistavad, vastas ta: «Ütleksin, et me pigem ei tähista iseseisvuspäeva, vaid me peame seda.»

Suursaadik mõtles sellega, et ukrainlased ei tähista iseseisvuspäeva suurejooneliselt, vaid pigem markeerivad üksnes. Eesti keeles on aga «pidama» üsna avara tähendusväljaga sõna. See tähendab mõnes kontekstis kohustust või sisemist sundi (pidas sõna), mõnel puhul millestki kinni hoidmist ja mitte järele andmist (pidas mõõka peos), säilitamist ja alal hoidmist (laev pidas kurssi), millegi enda vastutusel hoidmist (hakkas talu pidama), ja muidugi ka tavalisest erineval viisil aja veetmist.

Täna on Ukraina iseseisvuspäev, aga selle pidamise kõrval on ukraina rahvas nüüd juba pool aastat pidanud sõda pidama, ja nagu suursaadik ütles: «Me peame võitlema ning vastu hakkama, sest meil pole muud valikut kui sõdida ning see sõda võita.» Isegi kui ukrainlased peavad oma iseseisvuspäeva tagasihoidlikult, siis oma iseseisvust peavad nad iga päev vankumatult – kui sisemist sundi, mitte järele andes ja iga jalatäit maad iseenda vastutusel hoides.

Seni kui Ukraina peab sõdima, peame meie igaüks iseendalt ja üheskoos riigina küsima: mida meie saame Ukraina heaks teha. Ukrainlased on valmis oma iseseisvuse eest võideldes andma elu, aga nad vajavad relvi. Lihtne ja selge. Annetusteks on Ukraina president loonud veebiplatvormi United24.

Kui me ei taha lasta end põlvili suruda, siis tuleb võiduni sõdida ka majandussõda, maksku mis maksab. Pidagem seda meeles, kui hinnatõus hakkab tuju rikkuma.

Enamik meist on annetanud, paljud korduvalt. Aga meie toetus ei tohi raugeda. Igaüks võiks endale lubada, et kuni see sõda kestab, teeb ta Ukraina toetuseks annetuse vähemalt kaks korda aastas: 24 veebruaril – tänuga, sest Ukraina kaitseb ka meie iseseisvust, ja 24. augustil – veendumuses, et Ukraina selle sõja võidab.

Kuid see pole kõik, mis me saame teha. Me saame vastu pidada ja peame vastu pidama majanduslikele tagasilöökidele, mis sõda kaasa toob. Venemaa ei sõdi üksnes Ukraina vastu – nagu Putin pool aastat tagasi oma programmilises kõnes ütles, on Venemaa eesmärk Euroopa jõujooned ümber kujundada.

Ja kui me ei taha lasta end põlvili suruda, siis tuleb võiduni sõdida ka majandussõda, maksku mis maksab. Pidagem seda meeles, kui hinnatõus hakkab tuju rikkuma. See on köömes selle kõrval, mida ukrainlased peavad kannatama.

Kuid see pole kaugeltki kõik. Putini režiimile tuleb avaldada ka survet, ja sellist survet, millel oleks tulemusi. Venemaa valuline reaktsioon on näidanud, et turismiviisade keeld on midagi, mis võib kallutada avalikku arvamust – seda eeskätt seetõttu, et see mõjutab Venemaa elanikkonna jõukamat ja mõjukamat osa.

On näha, et nn vana Euroopa ei suuda seda ideed veel omaks võtta. Kuid selle nimel tuleb jätkata diplomaatilisi pingutusi. Aga kui see jääb venima, siis peame meie, Venemaaga piirnevad Euroopa Liidu riigid, seda ikkagi tegema. Kuni käib sõda, tuleb aken Euroopasse kinni müürida.