Anu Soojärv ⟩ Nõukogude monumentaal-dekoratiivkunst ei ole punapärand

Anu Soojärv, Eesti pedagoogika arhiivmuuseumi peavarahoidja. Foto: Eesti Pedagoogika Arhiivmuuseum

Uudises Ida-Virumaal Auvere elektrijaama ees seisnud Nõukogude haubitsa teisaldamisest mainiti plaani maha võtta ka elektrijaama fassaadi ehtiv dekoratiivteos, elektrisädet sümboliseeriv metallpannoo, mis meenutavat punatähte. Kui haubits lubati kolida Sinimägede sõjamuuseumisse, siis pannood ootab tõenäoliselt vanaraua kokkuost. Ent see ei peaks sugugi nii olema, kirjutab Eesti pedagoogika arhiivmuuseumi peavarahoidja Anu Soojärv.

Auvere elektrijaama fassaadil küütlev metallkompositsioon kuulub Eesti Nõukogude monumentaal-dekoratiivkunsti žanri. Niimoodi hakati nimetama ilmingut, mis Eestis kerkis esile 1960ndate hakul koos modernistliku arhitektuuriga, õigemini selle kriitikaga. Kui Stalini aja lõppedes uues ehituslaadis kavandama ja ehitama asuti, sai üsna pea selgeks, et masstoodetud detailidest «karpmajadega» täidetud linnaruum tõotab kujuneda kaunikesti halliks ja nukraks elukeskkonnaks. Lahendusena läks käiku juba vana kunstiliikide miksimise võte ja modernistliku arhitektuuri teravaid nurki hakati «pehmendama» kujutava kunsti abil.

Kergelt nõukaaegselt mõjuv termin «monumentaal-dekoratiivkunst» iseloomustab žanri üpris tabavalt. Teosed, mis eelkõige avalike hoonete fassaadidele ja interjööridesse kunstnikelt telliti, pidid olema monumentaalselt dekoratiivsed. Need kavandati avalikku ruumi inimest kõnetama ja modernistlikku arhitektuuri söödavamaks muutma.