Martti Ahtisaari näitab oma Helsingi büroos fotot riigivisiidist Eestisse 1994. aastal, millel ta on koos Eesti presidendi Lennart Meriga. Ajaloolise pildi kinkis talle ülesvõtte autor, Postimehe fotograaf Peeter Langovits.

FOTO: Peeter Langovits

Soome endine president Martti Ahtisaari räägib Postimehe AK usutluses, et kui omal ajal toetas Soome Eesti pääsu euroliitu, siis nüüd võiks Eesti toetus mõjutada positiivselt debatte Soome  liitumise üle NATOga. Presidenti küsitles filmirežissöör ja kolumnist Martti Puukko.

Härra president, millised olid teie esimesed kontaktid eestlastega?

Kui elasin Oulus 1952–1960, polnud eestlastega mingisuguseid kontakte. Pärast seda olin 1960–63 Pakistanis. Seejärel naasin Soome ja alustasin 1965. aastal tööd välisministeeriumis. Minu tegevus oli väga Aafrika-keskne. Minu naisel oli muuseumi alal töötades eestlastest tuttavaid ja nemad käisid meie kodus külas.

Kui elasite 1970ndate lõpus 1980ndate alguses New Yorgis, käisite sageli Manhattanil asuvas Eesti Majas.

Tegelikult käisin seal kogu aeg. Elasime siis Waterside Plazas. Eesti Majas asus meie kodu lähedal ja seal oli soomlannast perenaine. Seepärast käisime seal tõesti tihti, eriti enne jõule. Ostsime sealt Karjala pirukaid ja sinki. Minu sagedaste käikude tõttu Eesti Majja kahtlustati, et edendan seal mingisugust «nõukogudevastast tegevust» koos eesti emigrantidega. Me vist isegi ei söönud kunagi Eesti Majas, vaid käisime koos abikaasaga tellimas sealt neid tooteid, mis olid meile armsad.

Te olite 1980ndate lõpus ÜRO esindajana tihedalt seotud Namiibia iseseisvumisega.

Jah, aastatel 1989–1990.

Kas jõudsite jälgida ka Eesti ja teiste Baltimaade iseseisvumisvõitlust?

Kahjuks mitte. Mulle tundub, et ma pole kunagi olnud nii pingeliselt oma tööga seotud kui selle aasta vältel. Aasta algus oli väga dramaatiline, kui Namiibia vabastusorganisatsiooni Swapo sõdurid tulid Angolast Namiibiasse. Võttis kaua aega, enne kui suudeti olukord rahulikumaks muuta. Tõepoolest tuli kogu aeg tööd teha. Teisalt, selles komitees, mis oli toeks Namiibia rahuprotsessis, oli ameeriklasi ja venelasi. Ja 1989. aastal olid muutused käima läinud ka Venemaal. Selles mõttes tuli mõnevõrra jälgida ka neid protsesse, aga see jäi siiski üsna väheseks…  

Mida tähendas teile Nõukogude Liidu kokkuvarisemine?

Loomulikult muutis see otsustavalt olukorda meie lähinaabruses. Nõukogude Liidu asemele tuli Venemaa. Pärast seda juhtus mitmesuguseid asju, ka minu presidendiks oleku ajal. Olin näiteks võõrustaja Bill Clintoni ja Boriss Jeltsini kohtumisel 1997. aastal Helsingis. Pakkusin neile Soomet kohtumiskohaks. Tõenäoliselt avas see kohtumine Helsingis tee ka NATO laienemisele.

Te tundsite Eesti presidenti Lennart Merit. Nagu fotograaf Peeter Langovits enne intervjuud meenutas, kohtusite Meriga 1. juunil 1994. Kuidas te president Merit iseloomustaksite?

Olin Lennart Merile erakordselt tänulik tema sõpruse eest. Ta oli meie piirkonnas erakordne kosmopoliit. Olime koos kõikvõimalikel koosolekutel üle ilma. Tavaliselt rääkisime inglise keeles, et mõlemad peaksid rääkima võõrkeeles. Vahel harva vestlesime soome keeles. Kui kõnelesime millestki tõepoolest olemuslikust, hakkas president Meri minuga rääkima soome keeles. Kord olime president Leonid Kutšma külalised Ukrainas… Kasutasime soome keelt siis, kui tahtsime, et kõik kõrvalseisjad me jutust aru ei saaks. Meri rääkis suurepärast soome keelt.

Milline on iseseisva Eesti tähendus Soomele?

Soomes jälgiti väga tähelepanelikult võitlust Eesti iseseisvuse taastamise nimel. Soomes loodeti, et kõik läheb võimalikult rahulikult ja hästi. Soomes on ju palju inimesi, kellel on olnud eestlastega väga lähedased suhted juba aastakümneid… Kontaktid olid laiad. Ma ei usu, et soomlased oleks jälginud midagi muud sama suure soojusega kui seda protsessi, mis lõpuks viis Eesti taasiseseisvumiseni.

Eesti president Toomas Hendrik Ilves kirjutab oma raamatus «Omalla äänellä» («Omal häälel»)... Kas te olete seda lugenud?

Kahjuks ei ole lugenud. Mul on umbes viiskümmend raamatut ootelehel. Ostan ise palju raamatuid ja ka head sõbrad saadavad mulle kogu aeg raamatuid… Mõni saadab koguni kümme raamatut korraga. Olen teinud põhimõttelise otsuse, et ei tule ühelgi reedel siia kontorisse ja loen kodus raamatuid, aga ma reisin väga palju. Eelmisel reedel olin näiteks USAs, kaks nädalat tagasi reedel Tais. Loomulikult oleks tore lugeda pikkade lennureiside ajal raamatuid, aga tegelikult kulub lennuaeg koosolekuteks ja kohtumisteks valmistumisele…  

... president Ilves kirjutab, et soomlastel on eestlaste suhtes suure venna kompleks.

Olen nii Ilvese kui Meriga vesteldes alati öelnud, et siis, kui meie juba olime Euroopa Liidus ja Eesti alles pürgis liikmeks, oli soomlastel alati meeles öelda eestlastele, et Soome teeb kõik võimaliku selleks, et Eesti pääseks ELi.

Olen ka Eesti juhtidele juba pikemat aega rääkinud, et kui Soome hakkab kunagi huvi tundma NATO liikmeks saamise vastu, siis teeb Eesti kõik selleks, et Soome saaks NATOsse. Arvan, et see võiks olla kõige tõhusam viis panna soomlased sellele võimalusele mõtlema… Mulle tundub, et ma ise pole kunagi tajunud niisugust suure venna hoiakut…

Ma ei ole kunagi arvanud, et inimestel üleüldse peaks teiste inimeste suhtes olema mingisugune suure venna hoiak. Võib-olla olen elu jooksul omaks võtnud Põhjamaade hoiaku. Loomulikult olen soomlane, aga ka suures osas põhjamaalane, vast rohkemgi kui soomlased keskmiselt. Olen ka eurooplane ja maailmakodanik ning sellega ei sobi kokku suure venna hoiak.

Põhjamaalaseks olemine on mu verepärand, sest minu isa suguvõsa tuli Soome Põhja-Norrast, väikesest Tistedali linnast. Nad tulid Enso Gutzeiti saeveskisse tööle 1872. aastal. Minu vanaisa isa abiellus noore rootslannaga ja seepärast on mul ka Rootsis kindlasti mitu tuhat sugulast… Minu sugupuud on uuritud ja minus on 12,5 protsenti norra ning sama palju rootsi verd.

Kui ma 1965. aastal välisministeeriumi tööle läksin, oli Põhjamaade koostöö arengu alal tavatult lähedane. Siis kujunes minu põhjala sõpruskond, mis on osalt veel praegugi alles. Mulle on põhjamaalus tõepoolest eluliselt tähtis, sest näen Põhjamaade ühiskondades väga palju head.

Kui tahetakse vaesus maailmast kaotada, siis ei aita isegi see, kui rikkad maad annaksid kas või viis protsenti oma kogutoodangust vaestele riikidele, kui vaestes maades ei aeta võrdõiguslikkuse poliitikat. Mõtlen selle all just Põhjamaade heaolumudelit, kus kesksel kohal on hea haridus, tervishoid ning meeste ja naiste võrdõiguslikkus.

Ma olen ka alati arvanud, et soomlaste rootsi keele oskus hõlbustab Põhjamaade koostööd.

Rääkisite veidi NATOst. Mitmes riigis, mida ma päris hästi tunnen, imestatakse soomlaste
NATO-hirmu üle.


Ma ei tea, kas see on just hirm. Aga selline hoiak lähtub sellest, et olime neutraalsed ning suutsime külma sõja ajal suurriikide vastuoludest eemale hoida. Me oleme sellesse aega kinni jäänud. Minu suureks hämmastuseks on meil veel praegugi poliitikuid, kes räägivad erapooletust Soomest. Ma küsingi neilt, mis asjus me erapooletud oleme.

Külma sõda enam pole. See on ammu lõppenud. Nüüd pole ida ja lääne vahel sõja puhkemise ohtu. Lääs ei ähvarda Venemaad sõjaliselt mingil moel, ja ega ka Venemaa pole enam sõjaline oht. Ma olen juba kaua aega olnud seda meelt, et Soome peaks liituma NATOga, sest Soome on läänemaine demokraatia ja me peaksime kuuluma kõigisse neisse organisatsioonidesse, mis läänemaiseid demokraatlikke riike koondavad. Punkt.

Liitudes veaksime selge piiri meie ja soometumise aja vahele, mis kahtlemata põhjustas meile probleeme, ehkki ajasime oma asju auväärselt. Minu meelest oleks meie huvides olla
NATO liige.

Saite 2008. aastal Nobeli rahupreemia aastakümneid kestnud töö eest rahuvahendajana. Mis muutus teie elus pärast preemia saamist?

Oleks hea hoiatada kõiki neid, kes unistavad Nobeli preemiast ja rahupreemiast veel eriti. Teade preemiast saabus 10. oktoobril 2008. Kohe pärast seda hakkas minu büroosse tulema iga päev umbes 30 palvet minu ajakasutuse suhtes. Neid tuli nii kodu- kui välismaalt. Nende seas oli ka väga kummalisi soove… Minult paluti seisukohti heade asjade toetuseks ja nii edasi… Sain ka kõikvõimalikke autasusid.

Minu olukorda ei parandanud sugugi see, et järgmisel aastal sai rahupreemia president Barack Obama. Ametis oleva presidendina ei saa ta kuidagi minu koormat kergendada. Pärast Obamat sai preemia Hiina dissident, kes ei saa samuti minu töökoormust vähendada, sest ta on vangis. Meie büroo inimesed on mulle öelnud, et praegu on olukord pisut rahunenud ning palveid saabub kõigest umbes sada nädalas.

Töötajad teevad valikuid põhimõtete järgi, mis me oleme kokku leppinud. Ma ei hakka laiendama oma tegevust valdkondadesse, mis on mulle võõrad, sest muidu muutub olukord kontrollimatuks. Üritan keskenduda neile asjadele, millega tegelesin juba enne Nobeli preemia saamist ning mille eest mulle see preemia ju antigi... 2009. aastal kutsuti mind Nelson Mandela ja Desmond Tutu asutatud Elders-gruppi.

Mainisite Lõuna-Aafrika rassi­eraldusvastase võitluse sümbolit Nelson Mandelat, kes on samuti saanud Nobeli rahupreemia. Olete mitmel korral öelnud, et imetlete teda. Mis teeb ta nii eriliseks?

Ta on tõesti üks neist vähestest inimestest, keda ma ilma «agadeta» imetlen. Ta osales Namiibia iseseisvuspeol 1990. aastal, pärast seda kui oli Robben Islandi vanglast vabaks lastud. Ma arvan, et Namiibia läbi raskuste kulgenud iseseisvumine aitas kaasa Lõuna-Aafrika demokratiseerumisele. Seda on mulle minu lõuna-aafriklastest sõbrad mitu korda öelnud.

Mandela käis enne presidendiks saamist Soomes. Mina vastutasin ametnike tasandil tema külaskäigu eest. Liikusin temaga koos ja me vestlesime. Ta oli selles mõttes täiesti imeline inimene, et ta oli istunud 26 aastat vanglas, ent ometi polnud temas mingisugust vimma. Mul on raske seda mõista.

Olen mitu korda öelnud, et on kerge olla põhimõttekindel, kui sa elad Põhjamaades. Siin on asjad hästi ja me elame demokraatlikus õigusriigis.  Sooviks, et igal pool mujalgi oleks asjad sama head. Ma ei saaks kunagi öelda, et mina käituksin samamoodi nagu Nelson Mandela.

Minu meelest on see peaaegu üleinimlik, et ta on saavutanud Lõuna-Aafrikas niisuguse leppimisprotsessi. Ta mõjutas seda oma isikuga väga julgelt. Ta on minu nimekirjas konkurentsitult number üks. Kui mind paluti rahukõnelustele ja kriiside lahendamisele keskendunud Elders-gruppi, ei suutnud ma isegi kujutleda, et ütleksin sellise pakkumise peale «ei», ehkki mul oli ka siis juba niigi väga palju tööd.

Nelson Mandela on lihtsalt väga erakordne inimene. Nüüd on ta 93-aastane ja nagu kõigil temaealistel, on tal tervisehädasid. Nii Lõuna-Aafrikas kui ka teistes maades soovitakse, et ta elaks igavesti, aga kes meist seda suudaks? Kohtusin temaga viimati mullu Elders-grupi koosolemisel ja eks ta ole juba üsna habras, ehkki tundub seal tehtud fotol olevat meist kõige krapsakam.

Mul on siin kontori seinal kaks temalt kingiks saadud maali ja ühes puust karbis on tükk seda lubjakivi, mida ta pidi Robben Islandi vangistuses kaevandama. See kivitükk meenutab mulle, et elus pole sellist probleemi, mida ei saaks lahendada. Olgu need poliitilised või muud, neid saab lahendada. Nelson Mandela eeskuju näitab seda.

Lähis-Ida tundub olevat selline probleem.

Mind vihastab, kui suutmatu on rahvusvaheline kogukond olnud Iisraeli ja Palestiina küsimuse lahendamisel. Kõik teavad, milles küsimus on, aga probleemi lahendamisega üksnes venitatakse ning olukord muutub halvemaks. Lääne seisukohalt on see katastroofiline, sest see nõrgendab lääne positsiooni ja mainet…

Palestiinlaste lahendamata olukord mõjutab kõiki selle piirkonna probleeme, mida on omakorda palju. Tõsiasi on, et ilma ameeriklaste sihikindla tegutsemiseta ei juhtu midagi. Nüüd on USAs jälle valimiskampaania, taas oodatakse valimistulemust ja siis vaadatakse, kus maal asjadega ollakse. Eurooplastesse ma päriselt ei usu. Ma ei usu, et suudame ilma ameeriklasteta piisavalt sihikindlalt tegutseda.  

Venemaal toimuvad sel nädalavahetusel presidendivalimised. Milliseid mõtteid Venemaa praegune olukord teis äratab?

Venemaal on kaks valdkonda, kus on oodata uuendusi. Venemaal käib vilgas intellektuaalne arutelu ja võrreldes varasemate aegadega on see vaba ja avatud. Üks asi, mis Venemaal tuleb käima saada, on majanduse mitmekesistamine. See võtab aega, aga on majanduse ja ekspordi kasvu vastuvaidlematu eeldus. Teine asi on kogu demokraatliku ühiskonna ehitamine, et sünniks õigusriik. Selles asjas on veel palju teha.

Olen viimasel ajal palju korranud, et maailmas ei vajata ei toorest kapitalismi ega sotsialismi, vaid vastutustundlikku turumajandust, nagu on meil Põhjamaades. Sooviksin, et ka venelased vaataksid meie mudelit ja mõtleksid, kuidas seda saaks kasutada suuremates riikides, sest see siiski loob niisuguse võrdõigusliku poliitika, kus usaldus kodanike vahel on suurem. Me peaksime julgustama venelasi, aga ka hiinlasi vaatama rohkem siiapoole, selle asemel et piielda Atlandi teist kallast.

Mulle tundub, et Põhjamaade mudel võiks üleüldse maailmale sobida, kui soovitakse õiglast ja võrdõiguslikku poliitikat. Juba kolmkümmend aastat tagasi küsiti maailma eri paigus inimestelt, mis neile on tähtis. Enamasti vastati, et tähtsaim on see, et politsei ja kohus kohtleksid neid õiglaselt, seadusi ja eeskirju järgides. Kui see on tagatud, saavad inimesed ennast arendada ja parandada oma pere elatustaset.

Kui te saite Nobeli preemia, siis Venemaal selle üle ei rõõmustatud. Kas see oli teile üllatus?

Ma ei usu, et sel puhul oleks mingit leinapäeva peetud. Mitmel korral oli tegemist siiski inimeste isiklike reaktsioonidega. Ega ma üldiselt ei jälginud ka, kuidas riigid minu preemiasse suhtusid.
Kui liigun USAs või Inglismaal või Viinis, siis tuleb minu juurde sageli albaanlasi, kes kiidavad mind soojalt Kosovo rahu- ja iseseisvumisprotsessi nimel tehtud töö eest.

Ma pole vist ühegi teise töö eest saanud nii head tagasisidet. Nojah, Namiibiast loomulikult. See oli vast minu kõige keerulisem ja samas armsaim töö. Mina ja minu abikaasa oleme Namiibia aukodanikud. Parlament otsustas nimetada meid aukodanikeks kaks aastat pärast Namiibia iseseisvumist.

Mul on olnud alati head vestlused venelastega. Eelmisel nädalalgi kohtusin nende ÜRO esindajaga New Yorgis. Tunnen teda väga hästi ja New Yorgis käies püüan temaga kokku saada. Saame täiesti vabalt vestelda.

Ütlesite, et Namiibia rahuprotsess on teie kõige armsam töö. Mis on olnud kõige suurem pettumus?

Ma pole veel pettumust kogenud. Vast häirib mind Kosovo rahuprotsessis see, et Serbial polnud koostöötahet. Nad hoopis pidurdasid kogu protsessi, ehkki saime Kosovo serblastest vähemusele paremad tingimused, kui kusagil mujal maailmas on vähemusele antud. See tõesti häirib, ehkki ma ei pea seda ebaõnnestumiseks. See kõneleb hoopis neist ja nende hoiakutest. Kuna tundub, et tööd jätkub, siis vast on ebaõnnestumine veel ees.

Mullu oli teil umbes 150 reisipäeva. Teist hiljuti kirjutatud elulugugi kannab pealkirja «Reisil», aga mida tähendab teile sõna «kodu»?

See on tavatult armas. Minu abikaasa on vaid harva reisidel kaasas. Koju on alati tore tulla. Olen asjadega kursis tänu sellele, et minu naine lõikab lehtedest välja lood tähtsatest kultuurisündmustest ja ka poliitikat puudutavad artiklid. Reisipäevad on tavaliselt hommikust õhtuni töökohustusi täis.

Te ostsite esimese oma korteri alles hiljuti…

Jah, alles pärast Nobeli preemia saamist. Seegi fakt kirjeldab minu tausta. Ma pole pagulane, aga olen eternally displaced person. See tähendab, et ma ei saa enam kunagi minna tagasi sinna, kust pärit olen (Karjalasse). Mind on kodukohast igaveseks ilma jäetud. Kohanen võõras kohas üsna kergesti. See on peaaegu sama lihtne nagu telgi püstitamine. Püüan alati koduneda selles ümbruses, kuhu olen sattunud.

Meie praegune kodu meeldib mulle väga. Meil on mõnus korter, kus saab vaikselt keskenduda. See on tähtis asi. Olen väga nõudlik selle suhtes, kellega koos tööd teen. Minul on olnud ja on sellised töökaaslased, kes oskavad oma asja ja valmistuvad ülesanneteks suurepäraselt.

Martti Ahtisaari

• Sündinud 23. juunil 1937 Viiburis.

• Lõpetanud Oulu Ülikooli.

• Töötanud õpetaja ja diplomaadina; olnud muu hulgas ÜRO peasekretäri asetäitja, vahendanud Namiibia iseseisvumist ja Kosovo läbirääkimisi; Nobeli rahupreemia laureaat (2008).

• Sotsiaaldemokraat; Soome 10. president (1994–2000).

• Abielus, poeg Marko Ahtisaari on ettevõtja ja muusik.