Kulle Raig: Šampanja ja Koskenkorva, ühe puu eri harud

Illustratsioon: Montaaž: Eero Barndõk

Fennougrist Kulle Raig võrdleb soomlaste ja eestlaste käitumistavasid ning leiab, et huvitav on soomlaste siiani püsiv arvamus, justkui oleksid eestlased kuidagi euroopalikum rahvas kui soomlased.

«Teie omavaheline jutt on nagu laadalärm,» avaldas eestlaste suhtlemisviisi üle imestust Soome esimene Eesti saadik Erkki Reijonen. Selle avalduse tegi ta Konstantin Pätsile, kes ei jäänud vastust võlgu: «Jah, seda küll, aga teie istute ka kõrtsipingis nagu kirikus, käed palves.» Ei tea, kas sõnastus just täpselt selline oli, aga mõtet see ei muuda. Mõlemad mehed tabasid sugulasrahva olekust ja meelelaadist midagi olulist.

Aegade jooksul on olnud ka teisi samasuguste mõttemängude harrastajaid. Tammsaare arvas, et soomlased on sügavamad ja tõsisemad, Eino Leino aga pidas eestlasi inimesteks, kes elavad ja tegutsevad lühema sihiseadmisega. Leino ka põhjendas oma seisukohta: mida tahta rahvast, kes on pidanud kogu oma ajaloo vältel püssirohutünni otsas istuma, teadmata, millal see võib plahvatada. Kirjandusprofessor Auli Viikari teeb meile komplimendi. Tema arvates on eestlased kui pokaal sädelevat ja sillerdavat šampanjat, soomlased aga meenutavad pigem kodumaist Koskenkorva viina.

Kaugelt vaadates paistame aga üsna sarnased. Et erisusi näha, peab vaatama õige lähedalt, ja sel juhul neid ka märkab.

Vaevalt et Reijonen meie laadalärmi oskas nii mõtestada, nagu seda palju hiljem tegi Soomes elanud Sirje Kiin. Tema arvates tahab eestlane edastada võimalikult rohkesti informatsiooni võimalikult lühikese aja jooksul. Kaasvestlejale lõigatakse vahele, kõnekorda ei jaksata oodata. Oma sõnumi sisendusjõudu püüame suurendada sõna algussilpide ülearu suure rõhutamisega, mis annab kõnele kaagutava tooni.

Meil on kiire, oleme kannatamatud, me «sädeleme ja sillerdame». Soomlane seevastu tahab kaasvestlejat oma jutuga mõjutada. Ta võtab selleks aega, peab pause, mõtiskleb ja laseb ka teistel pikalt rääkida. Eestlane muutub selles olukorras õige pea närviliseks. Kui mitu korda olen tahtnud minagi hüüatada: asi on selge, läheme edasi! Nihelen ja annan märku, ei midagi! Vestluspartner jätkab häirimatult. Neis olukordades arvab eestlane, et soomlane on lihtsalt vähese taibuga, lihtsameelne, mis on mõistagi suurim eksitus. Õnneks olen ajapikku õppinud oma kärsitust talitsema.

Eelnevaga on seotud ka soomlaste võime taluda vaikust. Ei pea vahetpidamata lobisema! Kohvilauas ei avata pikka aega suud, ent see ei häiri kedagi. Välja arvatud mina, kes ma pidasin üsna kaua oma kohustuseks ebamugavat vaikust lõhkuda ja juttu ärgitada. Ilmaasjata, sest seda minult keegi ei oodanud.

Teksti tehes pürib soomlane suurema lihtsuse ja arusaadavuse poole. Tema kirjapandus on selgust ja kargust. Eestlane talitab teisiti. Meile on tavaks saanud lausekuhjatised, baroksed konstruktsioonid, kus üks põimlause ajab teist taga. Öeldav on nii keeruline, et vahetpidamata peab sulgudes andma selgitusi. On suur kunst ajada läbi vähesega ja siiski kõik vajalik ära öelda. Olen püüdnud seda soomlastelt õppida.

Mitmest uuringust on selgunud, et eestlaste enesehinnang on ootamatult kõrge ja soomlaste oma üllatavalt madal. Eestlaste tausta teades – pärisorjus, mitu okupatsiooni jms – on see tekitanud hämmastust. Üks põhjus võib olla see, et eestlased on ennast alati võrrelnud venelastega ja soomlased rootslastega.

Paljudest soodsatest omadustest peame enda vaat et suurimaks vooruseks töökust ja sihikindlust alustatud asi lõpule viia. Sellega peab nõustuma: ühelgi Kalevipojal ei jää kirves õhku, kui kell kukub. Ei ole ka kuulda, et eestlased pidevalt kurdaks tööväsimuse üle või unistaksid lõputust puhkusest.

Meis on väge, hoogu ja krapsakust. Kahtlasemaks läheb asi siis, kui hakkame end pidama avatuks, sõbralikuks ja sallivaks. Siin võiks vajutada pidurit. Avatud heatahtlikkusest jääb meil kõvasti puudu, soomlastel on seda ehk ülearugi. Nad ei vasta küsimusele küsimusega, nad ei õpeta ega tänita, vaid räägivad sõbralikult, sirgelt ja otse. See on turvaline.

Siin tuleb jutuks võtta meie kuulus iroonia, mida soomlased ihalevad, kuid üldjuhul ei valda. Eks ole minagi tundnud uhkust selle üle, kui peenelt, mitmetasandiliselt ja mõistukõneliselt me suudame vestelda ja arutleda, kui säravalt kalambuuritseda. Kahtlemata on säärases suhtluses teatavat elegantsi, aga enam see mind ei vaimusta, sest sageli piirneb nähtus õelusega, «lihtsameelsema» paikapanemisega, jõhkra enesekehtestamisega.

Üks sellega seoses meenuv varane näide on Hella Wuolijoki (kahju)rõõmus mälestuspilt sellest, kuidas ta 15-aastase tüdrukuna paljajalu heinasao alla istudes, virts varba vahel, mõisahärrale koha kätte näitas, vastates tolle küsimustele prantsuse keeles. Meil oli ja on ikka veel vajadus ennast ülendada!

Huvitav on soomlaste siiani püsiv arvamus, justkui oleksid eestlased kuidagi euroopalikum rahvas kui soomlased. Eino Leinogi teadis, et «Virossa ollaan enemmän korva maassa sille, mitä Euroopassa tapahtuu». Jäägu see tõlkimata, kuid midagi pidi olema, mida Tulenkantajat käisid 1930. aastatel lahe lõunakaldalt otsimas. Ehk oli see teatud kergus ja mõtte liikumise kiirus, just see sillerdus, mida Auli Viikari meis nägi.

Endast suuremateks eurooplasteks pidasid soomlased meid ka siis, kui olime olnud pool sajandit läänelikust maailmast ära lõigatud. Koos esimeste turistidega 1965. aasta suvel Tallinna saabunud soome naisteajakirja toimetaja ei jõudnud oma artiklis ära imestada, kui läänelikult meie inimesed riietuvad. Minagi leidsin tema silmis armu: «Väga moeteadlikul noorel naisel olid kitkutud kulmud ja maitsekad ehted,» kirjutas toimetaja.

Siit koorub veel üks meie erisus. Ilusad riided, uhked autod ja viimase peal kodud on eestlasele tähtsamad kui soomlasele. Vaid parim on meile küllalt hea ja alati ei piisa sellestki, sest ideaalist jääb alati midagi puudu. Soomlased võtavad neid asju palju vabamalt ja mulle tundub, et selline suhtumine on osa nende tõeliselt demokraatlikust elukorraldusest.

Soomlased on seaduskuulekamad kui eestlased. Ma ei pea silmas üksnes paragrahvidest kinnipidamist, vaid ühiskonnas kehtivate kirjutamata seaduste ja kokkulepete järgmist.

Asjal on aga teinegi külg. Kuulekusega käib kaasas autoriteediusk, mida soomlastel on tunduvalt rohkem kui eestlastel. Seda määral, mis pani füüsikaprofessorist ühiskonnauurija Yrjö Ahmavaara omal ajal rääkima ja kirjutama soomlaste teadvusel lasuvast Bütsantsi pikast varjust. Tegemist on liialdusega, millest ei puudu tõetera. Ka eestlastel on seadused, kuid pole autoriteete.

Ehk võimaldab just see meil nn hallil alal edukalt sekeldada, nihverdada ja jokitada?
Igapäevasuhtluses on soomlasel viisakusrituaale, mis tunduvad eestlasele tarbetud. Inimesega kohtudes ei täna me teda viimatise lahke võõrustamise eest, soomlased seda aga teevad. Kiitos viimeisestä kuulub iga korralikult käituva soomlase kombearsenali.

Teisalt meenub kõigi Soome estofiilide «ema» Eva Lille ärritus, kui talle ehteestilikul kombel head vana aasta lõppu sooviti. Talle jäi mõistmatuks, miks seda tehti. Meie vennasrahval on viisakusväljend tervetuloa, millest saab eestlane aru tõlkimatagi, kuid vastata ta ei oska. Soomlane ütleb kiitos. Tänagem siis ka meie, kui keegi meile sellist lahkust osutab.

Arenenud kodanikuühiskonnaga Soome on lugematute seltside ja ühingute tõotatud maa. Üksnes Eesti-seltse on kogu Soomes – põhjast lõunasse – üle neljakümne. Igal aastal tähistavad nad pidulikult meie iseseisvuspäeva. Nädal tagasi Vaasa keskraamatukogu draamasaalis peokõnesid, meeskoori laulu ning meie ühist hümni kuulates valdas mind meeleliigutus ja tänulikkus. Ning samas kurbus. Meid on Soomes nüüd juba kümneid tuhandeid, kuid eesti asja ajavad ikka sõbrad soomlased.

Kulle Raig on Tartu Ülikooli haridusega fennougrist, kes tegutsenud Eesti Raadio soomekeelsete uudiste toimetajana, Eesti suursaatkonnas Soomes konsuli ja kultuurinõunikuna, Eesti Instituudi juhina. Ta on avaldanud artikleid ja raamatuid Eesti ajaloost, kultuurist ja ühiskonnast.

Kulle Raigi raamat

«Pitkä matka lähelle. Naapuriksi vapaa Viro»

K&K Kirjastus, 2011

Raamat räägib sellest, kuidas Eesti ja Soome teineteist pärast pikki eraldatusaastaid taas leidsid. Autor alustab üsna kaugelt: mida teadsid eestlased Soomest ja soomlased Eestist 50., 60. ja 70. aastatel? Kuidas info levis ja kes olid need inimesed, kelle meeles ja mõttes mõlkus Eesti ka siis, kui otsene läbikäimine oli peaaegu olematu?

Raamatus on rohkesti haruldasi fotosid ja dokumente.

Eesti keeles ilmub raamat 2012. aasta sügisel.