Mari Klein ⟩ Ausambad Annadele ehk Milline kultuur võiks ühendada

Venemaa poetess Anna Ahmatova, kelle Stalini režiim aastakümneteks vaikima sundis. Foto: Erakogu

Lähiajal tekib mitmel pool Eestis hulganisti tühje platse. On võimalik täita neid kaunite lillepottidega või männipõõsakeste istutamisega või hoopis täis ehitada, et keegi ligi ei pääseks ja armid kergemini ununeksid. Aga on ka võimalik rajada olnute asemele samasse kohta teistsuguse tähendusega teeviitu, kirjutab arvamustoimetaja Mari Klein. 

Mind on pikalt kummitanud mõte, mismoodi käituksid kohalikud, olgu selle või teise keele kõnelejad, kui tanki asemel oleks näiteks Puškini kuju. Või Tolstoi. Või Tšehhovi. Või Dostojevski.

Ja seejuures meenus üks aastatetagune hämar sügisõhtu Õismäel, kui istusin bussipeatuse pingil ja lugesin kojusõitu oodates Betti Alverist kõnelevat raamatut «Minu lamp põleb». Veidi murelikult, sest peale minu oli peatuses vaid kaks inimest. Üks vanaproua ja teine veidi nokastanud keskealine mees. Mõlemad venekeelsed. Nagu oodata-karta, tegi viimane neist peagi minu juurde asja, aga seda peaaegu üllataval kombel viisaka küsimusega, mida ma loen. Ma ei olnud kade – kirjandushuvilised pääsevad mu juures ikka löögile –, tõstsin pilgu ja raamatu, ütlesin ja näitasin. Vanaproua jälgis meid kõrvalt üsna pahakspanevalt.