Mitte lihtsalt ajakirjanik

Tiina Kangro Foto: A.Peegel

Tiina Kangro koos oma mõtte- ja töökaaslase Anne Lillega pani tuhanded inimesed taas kord jahmatama, kui kirjutas Postimehes loo puuetega last kasvatavaist vanemaist, kellesse riik suhtub kui potentsiaalsetesse kurjategijatesse. Et kui laps saab täiskasvanuks, kahtlustab riik vanemaid, et nad oma lapse paarisajaeurose töövõimetuspensioni ja puudetoetuse hoopis enda peale kulutavad.

See kirjatöö vallandas internetis marulise allkirjade kogumise seaduse muutmiseks – algul lisandus koguni viis-kuus allkirja minutis. Paberil koguvad allkirju ka noortekeskus JUKS ja päevakeskus Käo. Autorid imestasid, kuidas üks ajaleheartikkel korraga inimeste silmi avab, kuigi ETV saate «Puutepunkt» jaanuari saadetes ja 10 000-lise tiraažiga ajakirja Puutepunktid viimastes numbrites on nad sama teemat põhjalikult käsitlenud.

Tiina Kangro ei imesta ka liialt, sest teab aastatepikkusest kogemusest, et selleks, et midagi muuta, peab rauda taguma, rääkima ja üha uuesti rääkima, otsustajatele kirju saatma ning koosolekuid kokku kutsuma.

Ja tasapisi on ju muuta suudetud – kaks aastat kulus, kui vaimupuudega inimeste hambaraviks vajalik narkoosiraha haigekassas leiti. «Koera sabast saime üle ja aprillist saab 50 inimest Tartus hambaravi,» rõõmustab Kangro. Sama lugu on erivajadustega laste koolide meditsiiniõdedega, keda enamikus koolides seadus ette ei näe, aga rattad on liikuma saanud ja tulevast aastast tulevad õed ka väiksematesse koolidesse tagasi.

Need on üksikud ja väikesed muutused, aga Kangro maailmaparandamissoov on hoopis ambitsioonikam: ta unistab sellest, et Eesti ühiskonnas ja eriti otsustajate seas tekiks kriitiline mass inimesi, kes suudavad lõpuks hakata aduma sotsiaalsüsteemi tervikuna.

Just selle eesmärgi saavutamiseks annab «Puutepunkti» kolmeliikmeline meeskond – lisaks Tiina Kangrole ja Anne Lillele ka saatejuht Kaidor Kahar – oma kulu ja kirjadega välja kuukirja Puutepunktid.

Ajakirja on sügisest ilmunud viis numbrit. Need jõuavad 4000 tellijani, 6000 eksemplari antakse aga iga kord kõigile riigikogu liikmetele ning riigi ja valdade-linnade sotsiaalametnikele. Kangro kodust on saanud lausa väike postkontor.

Tiina Kangro usub, et kui suudaks viis aastat välja anda ajakirja, kus räägitakse reaalsetest lugudest ja probleemidest, võiks vajalik kriitiline mass lõpuks tekkida.

Aga omaenda rahavõimalused ning väikesed, aga seda väärtuslikumad toetused annavad esialgu lootust jätkata ajakirjaga selle aasta lõpuni. Täpselt niikaua, kui kestab europrojektina 2005. aastast ETV ekraanil olnud «Puutepunkti» saatesari, mida Kangro produtseerib oma firma kaudu.

Imestama paneb Kangrot hoopis see, et Toompeal ja ministeeriumides istuvad inimesed, kes justkui ei oleks oma sugulaste või tuttavate seas kunagi kokku puutunud puuetega inimestega. «Kas nad hoiavad silmi kinni või jooksevad end tuuletallamisega võhmale,» mõtiskleb naine.

Tiina Kangro on eesti ajakirjanduses 1980. aastate lõpust. Alustas ETVs ühiskonnasaadetest ja sai juba teisel aastal autorisaate «Käbid ja kännud». Selle saate eest saadud ETV debüüdipreemia on siiani jäänud tema töö ainukeseks tunnustuseks.

Juba selles sarjas jõudis inglise filoloogi ja ajakirjandusharidusega Kangro puuetega inimesteni ja nendestsamadest toonastest puudega lastest on nüüdseks saanud täiskasvanud, kelle vanemaid Eesti riik nüüd tšekkidega pitsitab. Naisel endal on 15 aastat isiklikku kogemust autistist lapsega, kes on talle väga palju õpetanud.

ETV, kus Kangro jõudis haridussaadete peatoimetaja ja lõpuks ka programmi peadirektori kohusetäitja ametini välja, jäi tema tööandjaks kuni aastatuhandevahetuseni. Siis läksid teed mõneks ajaks lahku – kuni «Puutepunktini». Aastaid on Kangro juhtinud Linnalehte, mis tema ajal arenes õhukesest uudisnupulehest hoopis sisukamaks ajaleheks.

«Olen ajakirjanik, aga ma pole kunagi suutnud lähtuda põhimõttest, et ajakirjaniku roll on vaid probleemi tõstatada ja mitte äärekivi tõstma minna, kui see ratastoolis inimesele ette jääb,» ütleb Kangro.

Eile sai Tiina Kangro endalegi üllatuseks oma elu teise tunnustuse: arvamuslugude kategoorias tunnistas ajakirjandusžürii tema oktoobris Postimehes ilmunud loo «Juhtmega seina küljes» aasta parimaks.