JUHTKIRI ⟩ Kannatanut peab rohkem usaldama

Koroonaviiruse vastu vaktsineerimine Lindakivi kultuurikeskuses Lasnamäel. Foto: Mihkel Maripuu

• Eestis on rahuldatud vaid 1,5% koroonavaktsiinist tingitud kõrvalmõjude taotlustest
• Kõrge tõendamiskünnis vaktsiinikahjude puhul näitab riigi usaldamatust kannatanu suhtes
• Kannatanute ametlik nörritamine võib anda tagasilöögi vaktsiinivastasuse kasvu läbi

Koroonapandeemia harjal said vaktsiini kõrvalmõjud vaktsiinivastaste üheks jõulisemaks argumendiks. See jättis oma stigma ka vaktsiinikindlustuse aruteludele – kuidagi vastu tahtmist ja järeleandmisena kahtlejatele loodi seda.

Iseenesest on vaktsiinikindlustus loomulik osa tervishoiust. Paljudes riikides on see olemas juba aastaid, USAs näiteks loodi see 1988, Soomes 2011. Eestis jõustus vaktsiinikindlustuse seadus selle aasta 1. mail.

Vaktsiinide positiivne mõju niihästi inimese enda tervisele kui ka rahvatervisele laiemalt on pikaajalise praktikaga tõestatud. Inimesed on ometi sedavõrd erinevad, et tõsiseid kõrvalmõjusid üksikutel juhtudel ei saa välistada.Vale oleks neid juhte ignoreerida ja öelda, et kui metsa raiutakse, siis laastud lendvad. Seda, kuivõrd hoolivalt suhtub riik nendesse, kes üldise hüve nimel õnnetult kannatada on saanud, näitab ühiskonna küpsust ja hoolivust.

Tänases lehes on ülevaade Eesti vaktsiinikahjustuste fondile esitatud taotlustest ja väljamaksetest. Kui võrrelda meie praktikat Soome ja USAga, siis tuleb tõdeda, et meie programmi vaevavad ilmselt noorusest tingitud lastehaigused. Või kajastub selles hoopis Eesti ühiskonna nõukogude aja taak, et kodanik on vaid mutrikene riigi suures süsteemis. Suhtumine, mis tundub iseloomustavat nii ametnikke kui ka inimesi, kes sellise kohtlemisega vaikivalt lepivad.

Eesti vaktsiinikindlustuse programmi vaevavad ilmselt noorusest tingitud lastehaigused. Võimalik, et reegleid tuleb kohandada, või piisab üksnes suuremast usaldusest patsientide vastu.

Praeguseks on läbi vaadatud ligi 500 koroonavaktsiinist tingitud kõrvalmõjude taotlust ja neist on rahuldatud seitse. See on 1,5 protsenti. USAs näiteks on vaktsiinikindlustuse programmi kaudu tehtud 34 aasta jooksul veidi üle 25 000 taotluse, millest on rahuldatud 10 000, see on umbes 40 protsenti. Võimalik et üks põhjus selleks on asjaolu, et USAs makstakse enam kui pooled hüvitised välja patsiendi ja fondi vahelise kokkuleppe alusel. Eestis peab aga patsient hüvitise saamiseks tõestama, et tervisekahjustus on põhjustatud vaktsineerimisest.

Inimene on aga piisavalt keeruline organism, et kõiki võimalikke põhjuslikke seoseid vaktsineerimise ja erinevat liiki tervisehädade vahel täie kindlusega tõestada. Sedavõrd kõrge tõestamiskohustus Eestis näitab ka üsna selget riigi umbusaldust inimese vastu, kahtlust, et äkki püütakse valede hädadega fondi tüssata.

Et Eesti on vaktsiinikahjude korvamisel pigem ihnsapoolne, näitab kas või seegi, et meil saab kahjutasu nõuda alles siis, kui püsiv tervisekahjustus on kestnud neli kuud, Soomes aga piisab kahest nädalast. Ajaline vahe on enam kui kaheksakordne. Samas on Eestis fondile kahjuhüvitisteks eraldatud miljon eurot, mis ei ole sugugi vähe. Ilmselt on siin tunda mõningast ebakõla.

Võimalik, et vaktsiinikahjustuste väljamaksmise reegleid tuleb kohandada, võimalik, et vaja on üksnes suuremat usaldust patsientide vastu. Isegi kui mõnel juhul makstaks välja hüvitis sajaprotsendilise tõenduseta, on see kindlasti parem, kui et hüvitiseta jäänud inimeste kannatuste lood hakkavad sotsiaalmeedias nii vaktsineerimise kui ka fondi usaldusväärsust õõnestama.