Tellijale
Bogáta Timár ⟩ Ma keeldun laskmast ühelgi valitsusel minu rahvuse värve minult kaaperdada (38)
![Eesti Instituudi esindus Ungaris pani veebruari lõpus uksed kinni.](http://f10.pmo.ee/h1rhnPKusw7crcCikO7jYRjBGC4=/1442x0/filters:focal(1424x442:3664x1690):format(webp)/nginx/o/2020/12/01/13507246t1h2a3c.jpg)
Kokkusattumus või mitte, kuid 20. august on nii Ungari kui Eesti rahvuspüha. Need kaks püha on aga teineteisest väga erinevad: üks tähistab oma tuhandeaastast impeeriumi, mis seisab siiani Kesk-Doonau madaliku embuses, teine aga viimast lahkulöömist impeeriumist – tänavu on selle 31. aastapäev. Mõlema riigi tänavatel lehvivad lipud, peetakse kontserte ja paraade, lastakse ilutulestikku, kirjutab soome-ugri filoloog Bogáta Timár.
Vaatasin alati kadedusega, kui uhkelt eestlased oma rahvusvärve eksponeerivad. Tundub, et neid on kõikjal: autodel, kottidel, ehetel, riietel ja majadel – eestlased näivad meelsasti heiskavat oma lippu igal ajal ja igal pool. Isegi looduses ei pääse sellest mööda: sinine, must ja valge näivad moodustuvat kõikjal, olgu selleks talvine mets või mererand, ja kui neid pole, siis kindlasti asendab neid mõni teeäärne rukkilill või lendav pääsuke.