Bogáta Timár ⟩ Ma keeldun laskmast ühelgi valitsusel minu rahvuse värve minult kaaperdada

Eesti Instituudi esindus Ungaris pani veebruari lõpus uksed kinni. Foto: Attila Kisbenedek / AFP / Scanpix

Kokkusattumus või mitte, kuid 20. august on nii Ungari kui Eesti rahvuspüha. Need kaks püha on aga teineteisest väga erinevad: üks tähistab oma tuhandeaastast impeeriumi, mis seisab siiani Kesk-Doonau madaliku embuses, teine aga viimast lahkulöömist impeeriumist – tänavu on selle 31. aastapäev. Mõlema riigi tänavatel lehvivad lipud, peetakse kontserte ja paraade, lastakse ilutulestikku, kirjutab soome-ugri filoloog Bogáta Timár. 

Vaatasin alati kadedusega, kui uhkelt eestlased oma rahvusvärve eksponeerivad. Tundub, et neid on kõikjal: autodel, kottidel, ehetel, riietel ja majadel – eestlased näivad meelsasti heiskavat oma lippu igal ajal ja igal pool. Isegi looduses ei pääse sellest mööda: sinine, must ja valge näivad moodustuvat kõikjal, olgu selleks talvine mets või mererand, ja kui neid pole, siis kindlasti asendab neid mõni teeäärne rukkilill või lendav pääsuke.

Ungaris nii palju rahvusvärve ei kohta ning isegi seal, kus neid on, tähendaks see midagi täiesti erinevat rahvuslikust ühtsusest. Nagu paljud asjad, on ka see juurdunud nõukogude ajal ning mida on hiljem täiustanud Orbáni valitsus.