JUHTKIRI ⟩ Valitsuse lühinägelikkus on mõistetamatu

Päeva karikatuur Foto: Urmas Nemvalts

• Valitsus pole keskmaa õhutõrje hankimise osas kaugele jõudnud.
• Sõjatehnika hinnad tõusevad ja tarneajad pikenevad nädalatega.
• Me ei saa endale lubada kergemeelsust kaitsevõime arendamise suhtes.

Öeldakse, et sõjas on ka halb otsus parem kui otsusega viivitamine. Alates selle aasta iseseisvuspäevast on Eesti sisuliselt sõjas, isegi kui oleme vaid Ukraina tagala. Sellises olukorras ei saa endale lubada otsustamatust.

Kohe pärast sõja puhkemist sai selgeks, et Eesti peab jõuliselt tugevdama kaitsevõimet. Märtsis võttiski eelmine valitsus vastu otsuse välja arendada keskmaa õhutõrjesüsteem aastaks 2025.

Peaaegu pool aastat on praeguseks mööda läinud, kuid valitsus pole ikka veel keskmaa õhutõrje asjus mõttest kaugemale saanud. Viivituse põhjendused on nii mitmetahulised, et meenutavad vanasõna seast, kes ei saanud kesa peal tuhnimisega hakkama.

Enne Madridis toimunud NATO tippkohtumist andis peaminister Kaja Kallas lubaduse, et õhutõrje otsustatakse kohe pärast seda. Seda lubadust on murtud. Küllap võtsid kuu aega kestnud koalitsioonikõnelused kogu rammu, nii et muuks ei jäänud enam mahti.

Seejärel olid rahandusminister ja peaminister puhkusel ning kaitseminister Hanno Pevkur kasutas täitsa avalikult «Ministri närviproovi» saates seda vabandusena, miks otsus on viibinud. Puhkus! Samas on juba mitu kuud kõik ettevalmistused tehtud, et riigihange välja kuulutada.

On raske mõista, kuidas Eesti valitsus saab rahvusvaheliselt ajada Venemaa suhtes üht jõulisemat poliitikat ja olla samal ajal naiivselt kergemeelne kaitsevõime arendamise suhtes.

Eile istus valitsus lõpuks koos, et arutada, kas otsustada õhutõrje ostmine kohe või lükata see veel kord edasi, sedakorda siis riigieelarvestrateegia aruteludeni, mis algavad küll varsti, kuid peavad lõppema septembri lõpuks. Veel poolteist kuud viivitust.

Seda ajal, kui on ilmne, et sõjatehnika hinnad tõusevad ja tarneajad pikenevad mitte kuudega, vaid nädalatega. Eilse viivituse põhjuseks on valitsus öelnud, et kuna õhutõrje tähendab suurimat koormust riigieelarvele lähimatel aastatel, siis tuleb seda arutada just riigieelarvestrateegia kontekstis.

Tundub, et valitsus elaks nagu mingis teises, Venemaata maailmas, kus õhutõrje on umbes sama prioriteetne kui perepuhkus Kanaaridel: vaatame veel, kuidas rahaasjad on, ja siis otsustame, kas saame endale seda lubada, või läheme hoopis Kauksi randa Peipsi ääres.

On raske mõista, kuidas Eesti valitsus saab rahvusvaheliselt ajada Venemaa suhtes üht jõulisemat poliitikat ja olla samal ajal täiesti naiivselt kergemeelne kaitsevõime arendamise suhtes. Kui oleme otsustavad sõnades, siis absoluutselt vältimatult peame olema otsustavad ka tegudes.

Ja praeguses kontekstis tähendab see kaitsevõime arendamist ilma vähimagi viivituseta. Lisaks õhutõrjele on vaja kiireloomuliselt ka suurtükiväge täiendada, oleme Ukrainale ära andnud üle poole oma suurtükiväest. Midagi asemele pole hankida otsustatud.

Leedu on juba aastateks 2022–2025 kokku eraldanud 2,5 miljardit täiendavat eurot, nende uus kaitsekulu baastase on kolm protsenti, Eesti valitsus aga otsib ettekäändeid, miks asja edasi lükata. Mõistetamatu lühinägelikkus.