:format(webp)/nginx/o/2017/12/07/7385949t1he641.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2022/08/17/14767040t1h4729.jpg)
- Ühiskond oli tervikuna motiveeritud tulema kaasa eri algatustega
- Eesti kodukaunistamine peab muutuma kaasaegsemaks
- Tark kodu on tõhus haljastus ja tark maja kokku
Eesti riikliku iseseisvuse taastamisel oli võtmeroll pretsedenditul rahvaalgatusel, kui Eesti sünnijärgsed kodanikud end registreerisid ning valisid Eesti Kongressi delegaadid. Nende ülesandeks oligi taastada Eesti Vabariik. See hiiglaslik töö tehti ära tuhandete vabatahtlike energiaga, kuid päris ilma materiaalse baasita – kontoriruumide ja -tehnikata – ei olnud ka võimalik hakkama saada. Tallinna Ehitus- ja Mehhaanikatehnikumi isamaaline õpetajaskond eesotsas direktor Arvi Altmäega pakkus neid võimalusi. Rääkisime hiljuti 80-aastaseks saanud ning väga heas sportlikus vormis oleva teeneka koolijuhiga tema kodus Viimsis.
Kuidas juhtus nii, Eesti Komitee materiaalne baas oli kõigepealt Tallinna Ehitus- ja Mehhaanikatehnikumi (edaspidi TEMT) ruumides?
Koostöö Eesti Komiteega algas ERSP teadaannetega kooli teadetetahvlil. Eelmine direktor Osvald Kukk tõi need minu kätte, öeldes: «Vaata, mis toimub! Sinu kool, sa vastutad!» Ta oli küll kõva kommunist, kuid siiski õiglane mees. Jätsin selle märkuse tähelepanuta, sest leidsin, et ees on suurte muutuste aeg ja kooliperel peab olema adekvaatne informatsioon toimuvast. Rein Tamme, endine tehnikumi vilistlane, viis mind kokku Trivimi Vellistega ning selgus, et Eesti Vabariigi Kodanike Peakomiteel (EVKP) ei olnud tegutsemiseks elementaarseid tingimusi. Nii saigi otsustatud EVKP paigutada tehnikumi komsomolikomitee ruumidesse. See organ oli selleks ajaks juba laiali saadetud. Igaks juhuks jätsime ka ukse sildi samaks.
Millal see toimus?
1989. aasta viimastel kuudel algasid igapäevased kohtumised Eesti Vabariigi Kodanike Peakomitee juhtidega. 6. jaanuaril 1990 kinnitati mind Eesti Vabariigi maakonnakomiteede konverentsil Eesti Kongressi valimiste keskkomisjoni esimeheks. Konverentsi vaheajal küsisid Tunne Kelam ja Trivimi Velliste, kui palju on vaja aega, et Eesti Kongressi kokku kutsuda. Arvasin, et 11. ja 12. märtsiks on võimalik kodanike registreerimine ja valimiste ettevalmistamine ära korraldada. Nii kinnitas konverents selle ettepaneku otsusena.
Millest te siis alustasite?
Algus oli tundmatu, kuid tahe vankumatu. Kellelgi meist ei olnud kogemust sellise mastaapse ürituse korraldamiseks. Kogu protsess tuli detailideni läbi mõelda. Mul oli täielik koolipere toetus. Kui vaid mainisin, et meil tuleb hakata Eesti Kongressi ette valmistama, siis ei olnud ühtegi inimest, kes oleks öelnud: mõttetu tegevus! Kogu ühiskond oli motiveeritud, kõik soovisid abistada. Vastutus oli väga suur, eksimise võimalusi ei olnud. Selge oli, et kogu elanikkonna kaasamiseks peavad olema vastavad juhendid ja eeskirjad. Juhendid pidid tagama tõrgeteta Eesti Kongressi valimised, mis pidi kindlustama Eesti Vabariigi taasiseseisvumise. Tuli ette näha ringkondades tekkida võivad probleemid, mille lahendamiseks moodustasime ringkondade kontrollkomisjonid ning ka nende juhendid ja eeskirjad. Aega oli vähe ja lisa sai võetud öötundidest.
Arvi Altmäe kolm suurt tööd, mille üle ta õigustatult uhkust tunneb:
Eesti Komiteedele õigel hetkel appi minek ja Kongressi valimiste korraldamine.
Rakenduskõrgkooli seaduse ettevalmistamine ja Tallinna Ehitus- ja Mehaanikatehnikumi arendamine Tallinna Tehnikakõrgkooliks, millest täitub tänavu 30 aastat.
Kodu kaunistamise liikumise alustamine ja juhtimine.
Kuidas siis koolijuhtimine toimus, kui tegelesite pidevalt Kongressi valimistega?
Ega minust siis koolijuhti enam ei olnudki. Kuid meie kollektiiv oli nii mobiliseerunud, et kui ma ka pidin õppenõukogus ettekannet esitama, siis küsimusi oli vaid üks: kuidas valimistega läheb? Nii, et mina ei pea õppetöö pärast muretsema, küll nemad õppetööga hakkama saamad.
Kõigepealt olid mul keskkomisjonis väga asjalik asetäitja ehitusosakonna juhataja Priit Alas, aga ka teised õppejõud ja töötajad, nagu Maimu Freirik, Merle Valge, Hubert Roohein, Melanie Jakobs, Gunnar Kalmet, Mari Jõerüüt, Enno Lend ja Riina Aavik Tallinna Kergetööstustehnikumist. Automajandi juhataja Gunnar Kalmeti ülesandeks oli transpordiga kindlustamine.
Huvitav oli ka see, et kui kodanike registreerimine lahti läks, siis hakkas ka «Aktuaalne Kaamera» huvi tundma. Maire Aunaste võttis selle teema enda peale ning ma käisingi siis väga tihti televisioonis rääkimas, kuidas asjad lähevad. Info hakkas levima, et TEMTis on selline keskus ning siis hakkas meile tänavalt inimesi tulema ja abi pakkuma. Kuid mul ei olnud neid enam kuhugi panna, sest mul oli juba oma kollektiiv seal töös. Paar inimest siiski sai kaasatud, aga üldiselt tegi meie oma kooli rahvas selle asja ära. Pluss minu oma perekond, abikaasa Riina ja lapsed, poeg Asso ja tütar Ade.
Ka kas mingid salapärased seltsimehed ei tundnud teie tegevuse vastu huvi?
Ilma KGBta siiski ei saanud.
Kuidas te neist tüütutest tegelastest lahti saite?
Veidi enne Eesti Kongressiga tegelemist teatas mulle haridusministri esimene asetäitja Heimar Peremees, et automajandi juhataja on KGB agent. No see asi sai kiirelt ära lahendatud ning uus automajandi juhataja kohale määratud. Ma sain oma ametiautoga väga palju EVKP transpordiprobleeme lahendatud.
Nõukaajal oli nii, et igale haridusasutusele oli kinnitatud KGB agent. Neid vahetati iga kuue kuu tagant, et nad liiga omaks ei saaks. Kui meil see Kongressi delegaatide valimiste tegevus oli juba käinud, siis vahetult enne Kongressi esimest istungit tulid mulle kaks meest kabinetti. Nad küsisid Kongressi delegaatide nimekirja ja kes välismaalt võtavad osa. Ma ütlesin, et ma ei saa teile seda anda. Nad ütlesid siis aitäh, tõusid vaikselt püsti ja läksid ära. Mul jäi selle peale endal ka suu lahti! Mitte midagi ei juhtunudki. See oli viimane kohtumine nende seltsimeestega.
/nginx/o/2022/08/17/14767041t1hd41a.jpg)
Kui kaua EVKP teie juures oli?
Peale Eesti Kongressi istungit oli olukord täiesti muutunud. Enam ei olnud probleeme ruumide saamisega ja eks see komsomolikomitee ruum oli ka väike. Umbes aasta olid nad meie juures TEMTis. Jah, peale Eesti Kongressi jäid veel TEMTi Kongressi materjalid ja neid tuli arhiivi saatmiseks ette valmistada, see kestis veel ühe aasta ja sellega tegeles Riina Aavik Tallinna Kergetööstustehnikumist.
Kas teil olid juba siis olemas lauaarvutid?
Ei olnud veel. Esimesed arvutid tulid Eesti Kongressi kasutusse, kui valimistest tehti kokkuvõtteid. Väliseestlased saatsid neli 286-protsessoriga arvutit. Need saadi vahetult kongressi eel, 1990. aastal. Enne käis kõik paberi peal.
Kui teil ei olnud vaja enam pakkuda Eesti Komiteele organisatsioonilist tuge, kas jätkasite siis nende juures tegevust?
Jah, ainult nii palju, kui arhiivimaterjalid valmis said, seejärel panin ameti maha. Lugu selles, et mul oli selle aja peale tekkinud teine idee. Oli selge, et Eesti saab jälle vabaks, kuid mis saab siis tehnikumist?! Siis tahtsingi teada, mis toimub maailmas. Maailmas oli ja on rakenduskõrgharidus kõrvuti ülikooliharidusega. Soomes oli ka see töö just käivitunud, nad katsetasid inseneriõppe korraldamist ametikoolides. Inseneriõpe oli juba nagu kõrgem aste.
Saite siis taas keskenduda oma põhitööle? Kuid kindlasti oli Eesti Komiteel vaja juhtimisvõime ja -kogemusega inimesi.
Jah, minu vastu tunti huvi küll. Nii soovisid mind kaasata erakonnad Isamaa ja Savisaar Keskerakonnast. Savisaar oli seejuures väga järjepidev ning avaldas survet palju aastaid. Kuid ma ei ole hingelt poliitik. Ma tahan asju teha, tahan teaduslikult asju teha. Nii siis juhtuski, et ma hakkasin oma kõrgkooli rajama.
TEMT oli siis esimeste hulgas, mis läks üle rakenduskõrghariduse peale?
Olime üks esimesi. Nõukogude ajal olin tehnikumide direktorite nõukogu esimees. Nõukogu esimehena hakkasin rakenduskõrghariduse ideed teistele direktoritele külvama ja see leidis kaasamõtlejaid. Siis arvatigi, et kui ise ideed kannad, siis ole ka rektorite nõukogu esimees. Olin esimeheks 12+1 aastat. Kuid see tähendas ka, et ma olin 12+1 aastat ülikoolide rektorite peksupoiss. Mul tuli neile palju seletada, mis asi on üldse rakenduskõrgharidus ja kuidas see mujal maailmas välja näeb.
/nginx/o/2022/08/17/14767043t1h2515.jpg)
Kuidas teil õnnestus Eestis rakenduskõrghariduse süsteem käima saada?
1998. aasta kevadel võeti Soomes vastu ametikõrgkoolide seadus. Olin sel ajal Soomes ministeeriumis, kui Eduskunnas hääletus lõppes. Sain selle sama seaduse teksti sealt kätte. Tõin selle Eestisse, töötasin ümber meie olusid arvestades. Peeter Kreitzberg oli siis riigikogu aseesimees. Tema pidas rakenduskõrgkooli teemat ülioluliseks ning tunnustas rakenduskõrgkoolide rektorite pakutud seaduseelnõud. Tema surus siis selle seaduse eelnõu ka 1998. aasta lõpuks riigikogus läbi.
Kui kaua TEMTi ja tehnikakõrgkooli juhtisite?
Minu elukäik on päris igav. 1958. aastal astusin Tallinna Ehituskooli (hilisem Tallinna Ehitus- ja Mehaanikatehnikum) ja lõpetasin 1962. aastal. Seejärel NSVLi sõjaväes ja alates 1965. aastast TEMTis õppemeister, õppejõud, osakonna juhataja, direktori asetäitja õppealal ja 1983. aasast TEMTi direktor. 1992. aastast Tallinna Tehnikakõrgkooli rektor kuni 2010. aastani. Minul on elus olnud vaid üks töökoht.
Olete kaua aega juhtinud ka kodukaunistamiskampaaniat.
Lennart Meri kutsus mind seda vedama, hakkasin kõigepealt seda looma. Sellest tekkis MTÜ Eesti Kodukaunistamise Ühendus. Tuli välja töötada reglemendid, juhised, kuidas seda kõike organiseerida jne. Meil oli Meriga kokkulepe, et see toimub üle Eesti maakondades. Igas maakonnas ja igas maakonnas omaette konkursid. Alt üles, keskjuhatusse kokku. Meie vaatasime läbi ja kinnitasime konkursside tulemused. Olin sellega seotud algusest peale 1997.–2021. aastani.
Millises suunas kodukaunistamine liigub?
Eesti kodukaunistamine peab muutuma kaasaegsemaks. Toetudes uuringule koostasin «targa kodu» hindamise alused. On räägitud targast majast kui kodust, kuid tark kodu on laiem mõiste, sest ka kinnistu kuulub kodu mõistesse. Lennart Meri sõnastas kodu mõiste: maa ja meri, merekallas, metsad ja niidud, ojad ja järved, kodu tee ja kodu aed – kõik, mis on piiritletud Eesti piiriga. Igaüks võib haljastust rajada nii, et see oleks tõhus. Tuletasime ka tõhusa haljastuse piirväärtused. Nii peaks ühepereelamu puhul olema haljastust vähemalt 60 protsenti. Tööstusettevõtetel peaks see olema 30 protsenti. Tark kodu on tõhus haljastus ja tark maja kokku.
Arvi Altmäe
Olen sündinud 1942. aastal 22. juulil Ida-Virumaal, Illuka vallas Kurtna külas. Kuid vanemad läksid elama Jõhvi kõrvale, Ridakülla. Sealt käisin Ahtmes koolis. See oli veel eestikeelne, kuid väga venestunud kool. Direktor oli venelane, kes keelas meil võõrkeele õppe ära.
Minu haridustee on olnud väga sirgjooneline. Pärast põhikooli lõpetamist läksin kohe TEMTi. Sinna ma jäin. Õppisin tööstus- ja tsiviilehitust, ehitajaks. 1965. aastal, kui tulin sõjaväest, käisin ERKIs ettevalmistuskursustel ning astusin sinna arhitektuuri õhtusesse osakonda. Lõpetasin ERKi 1973. aastal arhitektina. Olen väga vähe sellel alal töötanud, pigem kõrvaltvaataja, sest abikaasa on tunnustatud arhitekt. Ühe asja olen abikaasaga kahasse teinud: Rägavere mõisa restaureerimise projekti.
Mul on on kahest abielust neli täiskasvanud last ja viis lapselast.