Juhtkiri ⟩ Eestis otsustagu asju kodanikud

Päeva karikatuur, 17. august. Foto: Urmas Nemvalts

• Taasiseseisvumisaja kümnenditel on eesti keele kõnelejaskond Narvas vähenenud
• Lähemad kuud näitavad, kuidas tanki teisaldamine meelsust mõjutab
• Eestis ei pääse munitsipaalpoliitika mööda riikliku tähtsusega küsimuste lahendamisest

Eile tegi valitsus teoks selle, mida Narva linnavolikogu lubas, kuid viimasel hetkel siiski teha ei suutnud – eemaldas tanki ja mitu olulist punamonumenti. Operatsioon oli hästi ette valmistatud ja möödus vahejuhtumiteta. Kuid arvestada tuleb ka pikaajalist perspektiivi.

Vaatamata valitsuse otsustavusele Narva tanki eemaldamisel on Eesti riik üldjoontes olnud Ida-Virumaal aastakümneid suuresti edutu. Kuid Narva peab kujunema loomulikuks osaks Eestist ja see töö seisab kõik veel ees.

Paraku on taasiseseisvumisaja kümnenditel eesti keele kõnelejaskond Narvas vähenenud, ja vaatamata mõnele vähesele erandile ei ole õnnestunud tuua Narvasse Eesti institutsioone ja eestimeelset poliitikat. Seevastu on Narva pikaajaline poliitiline ladvik Keskerakonna tiiva all arendanud oma korruptiivset poliitkultuuri ja nii mõnigi nende poliitikutest, nagu näiteks Mihhail Stalnuhhin, on üsna avalikult käitunud ja tanki teisaldamisega seoses provokatiivselt kõnelnud.

Võib karta, et see venemeelne poliitklann püüab nüüd tanki ja monumentide eemaldamist kasutada valijate mobiliseerimiseks, et kaotatud võim Narvas tagasi võtta. See oleks küll ajutine tagasilöök, aga see hind tuleb maksta, kui nii peaks minema.

Lähemad kuud näitavad, kuidas tanki teisaldamine meelsust mõjutab ja kas Katri Raik saab jätkata oma tööd, et muuta Narva ka sisuliselt Eesti linnaks. Tema eilne otsus seista Narva eest ja loobuda riigikokku kandideerimisest, et mitte istuda samas ruumis inimestega, kes tanki kõrvaldasid, võib meile tunduda võõristava ülereageerimisena, kuid see on selge solidaarsusavaldus narvalastele. Ilma narvakate häälteta ei oleks Raigil võimalust ja ta on oma avaldusega teinud valiku, mis väärib tunnustust.

Samas juhib see retooriline ebakõla tähelepanu suurele probleemile. Venemeelsetel on kohalikul tasandil võimu juurde võimalik jõuda tänu sellele, et Eestis on kohalikel valimistel õigus hääletada ka mittekodanikel ja elamisloaga Vene kodanikel. Võimalus osaleda kohaliku taseme poliitikas on privileeg, mida Lätis mittekodanikel ja Vene kodanikel ei ole.

Kui kohaliku taseme poliitika olekski põhiliselt vaid kanalisatsioon, vesi, teed ja heakord, siis poleks suuremat probleemi, milline on inimese maailmavaade nende küsimuste otsustamisel. Kuid kohaliku tasandi poliitika puudutab Eestis ka koole ja eestikeelset haridust ning ajaloolise mäluga seotud küsimusi. Need teemad võimaldavad valijaskonda mobiliseerida meelsuspõhiselt ka kohaliku tasandi poliitikas. Ja suuresti sel viisil on õnnestunud aastakümneid Eesti riiklikku keele- ja hariduspoliitikat kohalikul tasandil tasalülitada. Ja mitte üksnes Ida-Virumaal, vaid ka Tallinnas.

See ei peaks niimoodi olema. Seni kuni Eestis ei pääse munitsipaalpoliitika mööda riikliku tähtsusega küsimuste lahendamisest, ei saa lubada, et Vene kodanikud või mittekodanikud saaksid kohalikel valimistel olla kaalukeeleks.

Selleks, et Ida-Virumaa ja Narva saaks muutuda ka reaalselt osaks Eestist, on vaja muuta valimisseadust nii, et häälekal venemeelsel vähemusel ei oleks võimalust hääletuskasti juures linna oma näo järgi kujundada.