Neli ratast pole tingimata halb ega kaks ratast alati hea

Marju Kõivupuu. Foto: Sander Ilvest/Postimees

Staažika Põhja-Tallinna elanikuna olen viimased paarkümmend aastat küsimusele, miks ma autoga ei sõida, vastanud täiesti ausalt: (kesk)linnas toimetamiseks pole mul autot vaja. Ühistranspordiga (buss, tramm, rong) saab igale poole oluliselt kiiremini, mugavamalt ja odavamalt, kirjutab folklorist Marju Kõivupuu.

Unistus 15-minuti-linnast oli minu ja paljude teiste Põhja-Tallinna elanike jaoks juba ammu igapäevane reaalsus. Kuni selle suveni, mil linnavalitsuses võeti vastu otsus – mis oleks, kui korraldaks õige liikluse ümber. Kalamaja (mis ei ole Põhja-Tallinna sünonüüm, vaid suhteliselt väike osa kogu Põhja-Tallinnast) kitsad tänavad on tihedalt autosid täis pargitud, ummikud üsna tavalised – järelikult neli ratast halb, kaks ratast hea.

Auväärt linnakorralduse entusiastid polnud ilmselt midagi kuulnud doominoefektist – iga väiksemgi muudatus ühe või teise asumi liikluskorralduses mõjutab suuremal või vähemal määral iseenesestmõistetavalt ka asumit ümbritsevaid teisi asumeid või linnapiirkondi. On avalik saladus, et kortermajadega elamurajoonides ääristavad autod sõiduteede servi kogu Tallinnas (võiks vaadata näiteks, mis toimub Lasnamäel), põhjuseks krooniline parklate või parkimismajade puudumine lähikonnas. Ja kui see auto juba maja ees seisab, siis on seda mugav võtta kõikideks käikudeks, ka nendeks, mis saaks muidu kuidagi teisiti tehtud.