Tegelikult on probleem oma juurtega tunduvalt ulatuslikum, mis näitab meie ühiskonna sidusust või täpsemalt selle ebapiisavust. Ennekõike tekib siin küsimusi meie lõimumispoliitika tõhususes: miks on siiani suure ja hääleka osa Narva ning teiste põhjaranniku venekeelsete elanike meelsus kinni Vene maailmas ning samas suhtumine eestlastesse alavääristav ja eesti keelde, kultuuri ja ajalukku kui üleliigsesse. Sellises meelsuses pole midagi uut, pärit on see pool sajandit kestnud Nõukogude okupatsiooniajast, mil Eestis üritati venekeelse punaterrori abil eestlastest teha kultuurivabu venekeelseid homo soveticus’i, neid mõrvates ja küüditades, nende vara käest võttes ning kultuuri ja keelt kägistades.