Narva jonnivad linnavolinikud ja paljud kohalikud poliitikud on ka nagu lapsed, kes kangekaelselt püüavad ebameeldivat kohustust lõputute ettekäänetega edasi lükata.
Jüri Pihl (1954–2019), Eesti Vabariigi kaitsepolitsei asutaja ja pikaaegne juht ning siseminister, selgitas kunagi ühes eravestluses mulle, kuidas peab vabariigi vaenlastega käituma. Kui selline vaenutegevust aktiivselt harrastav tegelane politsei poolt näiteks liikluses kinni peetakse, siis tuleb tema auto põhjalikult, kuni viimase pulgani läbi uurida. Kui midagi ei vasta normidele, siis menetleda täie rangusega. Kui aga paari tunni pärast öeldakse, et seekord oli kõik hästi, siis ainult kuni järgmise kohtumiseni, ja siis kordub kõik! Kui tegelane välismaale sõitma hakkab ja lennuväljal oma passi esitab, siis tuleb ta kõrvale kutsuda ja uurida passi põhjalikult ja seni, kuni lennuk on ära sõitnud. Pihl ütles: vabariigi vaenlasi tuleb kiusata seni, kuni nad aru saavad – Eesti riigiga ei jamata! Kui tahavad siin elada, siis käitugu viisakalt, kui ei suuda, siis köetakse maapind nende jalgade all nii kuumaks, et ise ära sõidavad. Ma nimetaksin seda «Pihli meetodiks».
Vabariigi otsustavat jõudemonstratsiooni Narvas olen ammu oodanud. Vahepealne aeg on lihtsalt ära raisatud. Soomlastel on ütlus: «Ryssä on ryssä, vaikka voissa paistais!» (e.k venelane jääb venelaseks, kasvõi prae teda või sees!) Nii ka nüüd – kogu jorutamine Narva linnas, rahvaga «rääkimised» ja «arupidamised» osutusid vaid kummi venitamiseks, millega loodeti takistada selle okupatsioonisümboli mahavõtmist.