Neljapäeval kirjutas Postimees: «Esmaspäeval ootab valitsus ja ühiskond Narva volikogult otsust, mis saab tankist pärast seda, kui see praegusest asukohast teisaldatakse. Vaja on leida lahendus, mis sobib nii Narvale kui ka tervele Eestile.»
Esmaspäev tuli, aga Narva volikogult seda otsust ei tulnud. Narva linnapea Katri Raik nentis eile õhtul, et nüüd tuleb leppida sellega, mis otsuse riik langetab.
Linnavolikogu opositsioon oli möödunud nädalal justkui tanki eemaldamise poolt, ometi selgus paar tundi varem, et siiski mitte. Opositsiooni osalised, keskfraktsioon ja valimisliit «Narva heaks», on tanki eemaldamisest selgelt huvitatud vaid selle nurga alt, kuidas seda oma kasuks rakendada.
Kuigi Keskerakonna liider Jüri Ratas on avalikult kinnitanud, et Narva tank ei sobi avalikku linnaruumi, ja on selle seisukoha ka Narva volikogu keskfraktsioonile edastanud, ajab erakonna kohalik haru jälle hoopis oma asju.
Narva opositsioonile tegelikult sobib, kui valitsus tanki ära koristab. Veel paremini oleks neile sobinud, kui linnavolikogu koalitsioon oleks seda teinud opositsiooni nõusolekuta, mis andnuks viimasele rohkem lootust järgmistel valimistel taas ise pukki pääseda. Lisaküsimus on muidugi, kas koalitsiooni enda hääled oleksid sellisel juhul pidanud.
Kui linnavõimul pole tahtmist, siis jääbki tank valitsuse kaela. Eestile on see riikliku julgeoleku küsimus ning valitsus peab selle lahendama otsustavalt ja arukalt.
Tõepoolest, Narva elanike seas on laialt levinud mõtteviis, et tank, eestlastele okupatsiooni ja jõhkra vägivalla võrdkuju, on hoopis vabastajate sümbol. Seda on soosinud ka kohalikud poliitikud, kes on aastakümneid muretsenud pigem isikliku kasu, pahatihti ka lihtsalt oma tasku täitmise kui linna tuleviku pärast.