JUHTKIRI ⟩ Aasta Talibani võimu all on toonud vaid häda

Afgaani naine kõnnib Kabuli turul, kuid teda saadab Talibani võitleja. Foto: Ebrahim Noroozi

• Taliban ei ole pidanud kinni läänele antud lubadustest
• Tänane Afganistan on vaene ja kannatab näljahäda käes
• Läänel on moraalne kohustus toetada afgaane

Talibani võimuletulekust pärast Ameerika Ühendriikide ja tema liitlaste lahkumisest Afganistanist on nüüdseks möödunud üks aasta. Hoolimata rohkearvulistest lubadustest tegeleda inimõiguste küsimustega ja ennetada uute terrorismipesade tekkimist, pole Taliban suutnud endast läänemaailmale jätta parketikõlbulikku kuvandit.

Mis siis ikkagi juhtus riigiga, mida on püütud üles ehitada läänelike arusaamade järgi 20 aastat, kuid mis ühtäkki lakkas toimimast, kui Taliban alustas pealetungi?

Selle küsimuse üle on juureldud pikalt ning ühtset vastust on raske välja tuua. Üheks põhjuseks peetakse seda, et Afganistan polnudki valmis demokraatlikuks ühiskonnakorralduseks, mis erines tundmatuseni nende pika ajaloo vältel kujunenud traditsioonidest.

Samas rõhutatakse ka Afganistani liigset sõltuvust liitlaste sõjalisest ja majanduslikust toest. Kui see aga kadus, polnud riigiaparaat enam võimeline funktsioneerima. Näiteks toob USA kongressi loodud spetsiaalne järelvalveasutus SIGAR, mis on peamiselt tegelenud Afganistani ülesehituse raporteerimisega, välja ühe peamise põhjusena Ameerika Ühendriikide toe puudumise olukorras, kus Taliban asus pealetungile. Kõigele lisaks polnud Afganistani enda relvajõud välja treenitud iseseisvalt tegutsema, vaid sõltusid mässuliste tõrjumisel just ameeriklaste kohalolekust. Puudulik ettevalmitus võis anda ka tagasilöögi afgaani sõdurite võitlusmoraalile.

Ometi me ei saa mööda vaadata asjaolust, et tänane Afganistan on tunduvalt vaesem ja kannatab näljahäda käes ning seal ei peeta ka kõige elementaarsematest inimõigustest lugu.

Meid jääb saatma moraalne kohustus toetada neid afgaane, kes pole endale valinud seesugust elukorraldust ning tahaksid enam demokraatiat ja vabadusi.

Eraldi tuleks rõhutada naiste olukorda Talibani režiimi all. Naistel pole võimalik pääseda koduvägivalla eest, nende hariduslik tee koolides jääb peaaegu olematuks ning kõiki neid, kes ei allu Talibani käskudele, kas mõnitatakse, alandatakse või rünnatakse füüsiliselt. Näiteks on teada juhtum, kus Talibani ametnik peksis naisterahvast raudvardaga ainuüksi sellepärast, et ta randmed olid nähtavad.

See on miski, mida ei tohiks ükski riik endale lubada sõltumata sellest, kes parasjagu võimul on ning mis on selle usulised ja maailmavaatelised väärtused. Seni ei ole ka ükski riik maailmas Talibani režiimi diplomaatiliselt tunnustanud, mis tähendab üsna jõulist hinnangut valitsevale korrale.

Mõistagi on Taliban püüdnud läbi viia reforme, kuid kõik katsed olukorda paremaks muuta on väga näilised ning põrkavad tagasi kõige ees, mis tundub vähegi läänelik.

Ameerika Ühendriigid ja liitlased otsustasid Afganistanist lahkuda, kuid meid kõiki varem seal olnuid jääb saatma moraalne kohustus toetada neid afgaane, kes pole endale valinud seesugust elukorraldust ning tahaksid enam demokraatiat ja vabadusi.

Talibani survestamist inimõiguste ja kodanike vabaduste kaitsel tuleb jätkata nii palju, kui see on meie võimuses, kuid paraku ei ole siinkohal väga häid lahendusi olemas. Pitsitades majanduslikult või toetades relvastatud vastupanu võiksime palju kannatanud rahvale osutada pigem karuteene.