Marek Strandberg ⟩ Karusid ei peagi läbi püssisihiku vaatama

Marek Strandberg Foto: Mihkel Maripuu

Osal küttidest on kuvand karutapjast kui inimeste, laste ja mesipuude kaitsjast. «Kui karu näiteks te lapse sööks!» on üks paljudest hirmulugudest karutapu kasuks. Nagu ka: «Kes jõuab neid mesitarudele tehtud kahjusid korvata?» Ei jõuagi, kui omanik mee järele lõhnava kasti koos tiivuliste valgurullidega karu koduuksele viib. Elektrikarjuseta taru ott nahka pistabki. Relvaga maailmavalitseja üks müütidest on ka see, et ennetav karutapp hoidvat otte tarudest eemal.

​Läbi sihiku ei paista karud üliohtlikena, aga sealt näeb ka raha. Jahiturismi raha. Eestis tuleb karutapul osalemise eest maksta kaheksa-üheksa tuhat isendi eest. Karutappu müüakse jahituristidele kaalukaubana. 90 karutapuluba on muudetav kolmveerandiks miljoniks, mida küsida tapapiletite eest. Lisaks majutus ning muud lõbustused. See pole küll suur summa, aga nagu öeldakse: kehval ajal on ka kärbes liha. Osa küttidest on Eesti Suurkiskjate MTÜ-le ette heitnud erapoolikust ja omahuvi. See MTÜ taotles kohtult, et vildakatel alustel antud 90 karu jahiload tuleb peatada. Kohus tegigi seda. Selleks hetkeks olid paarikümnel otil juba kuulid keres. Kui paljude surmatunnistusele saaks lüüa templi «nuhtlusisend», pole teada.

Karu põhitoiduks on valdavalt taimed ja putukad. Mõistagi ei ütle ta ära ka suuremast suutäiest. Mõne aja eest oli möödasõitjatel võimalus näha, kuidas noor karu maantee ääres mahlaste võilillevartega maiustas. Peatunud autodest mindi teda vaid väheste meetrite kaugusele vaatama isegi koos lastega. Suurkiskja ei tundud talle teepervele toodud laste vastu vähimatki huvi.