Krister Kivi ⟩ Elektribörsi hinnakujunduslototron tuleks tirida valguse kätte

Krister Kivi Foto: Eero Vabamäe/Postimees

Eestis on kirjutamata (vahel ka kirjutatud) reegel, et palkadest ei kõneleta. Laialt teatakse, et töötasu suurus sõltub võimete ja hariduse kõrval ka enesekindlusest, seletamatust je-ne-sais-quoi’st. Kuid kujutlegem korraks, et äriettevõte peaks inimesi palkama Nord Pooli põhimõttel. Garanteeritult saaksid kõik vähegi sobinud seda kuutasu, mida söandas küsida kõrgeima palgaga töölevõetu. Sealjuures ei peaks tähtis vahendaja vakantseid kohtasid täites tööandjaga isegi kooskõlastama, kes täpselt kui palju küsis.

Tööandjaile meeldiks see sama vähe kui tarbijale turg, kus kartulid maksaks igas letis nii palju, kui julgeim müüja (kel vähemalt üks mugul maha müüa õnnestus) hommikul hinnasildile kirjutas. Võib-olla süüdistaks sellist turgu isegi illegaalses kartulikartellis. Kuid elektribörsi puhul räägitakse kartelli asemel hoopis turumajandusest, mis kõlab kui Orwelli düstooplik «vabadus on orjus, teadmatus on jõud». Turumajandus võiks ju ideaalis rajaneda konkurentsil, mis tarbija huvides hindu alla tooks (kuigi, nagu nendib üks kolleeg, «ka monopol on turg»), ent elektribörsil on kulude võimalikult madalaks saamise tulemus vähemasti nähtavas tulevikus vaid võimalus saada veelgi enam tulu.